Roheline tee

Minust vasakul seisab pudel rohelise tee joogiga, mille sisse olen pannud kaks lahustuvat valuvaigistit. Mhmhh. Peab mõjuma. Tegelikult jälgi olemise vastu on veel üks ravi - tegutsemine. Voodis teki all olla on nõme. Siis hakkab endast kahju. Niisiis. Teeme lillkapsapüreed ja porgandipüreed ja vaatame filme ja joome valuvaigisteid.
Kuidagi ikka saab :).

Intervjuu vampiiriga

Niisiis. Mõjuma on hakanud need kolm valuvaigistit, mis Muuk enda käristatud kurgust alla pressis. Nüüd võib taas elada :). Mitte siiski neelata, aga elada võib.
Intervjuu kannatanuga.
Muuk küsib: "Kuidas siis ikka niisugune otsus vastu võeti, et peab mandlid ära lõikama?"
Muuk vastab: "Noh. Teate. Mandlid on niisugused loomad, mis funktsioneerivad inimesel kuni ca neljanda eluaastani. Peale seda nende kasulik kooslus inimese organismis lõppeb ning nad hakkavad koguma kahjulikke baktereid. Eriti ebameeldiv on olukord siis kui niisugune bakterite akumulatsioon väljendub angiini näol. Korduva angiini näol. Kui aastas on juba kaks korda angiin, siis soovitatakse mandlid ära lõigata. Esialgu külastasin Tõnismäe polikliiniku kurguarsti, siis Mustamäe polikliiniku kurguarsti. Mõlemad ostusid mökudeks, sest ei teinud minu kurguolukorra parandamiseks midagi. Esimene kirjutas antibiootikumid välja, mis ei mõjunud üldse. Teine lasi teha kiirgusteraapiat, mis ajas kõri valutama veel rohkem. Lõpuks jõudsin oma eksirännakutega Oliveri juurde, kes soovitaski noa alla minna. Niimoodi kulgeski minu pikk ja vaevaline teekond selle otsuseni."
Muuk küsib: "Mis siis see kõige hirmsam moment oli? Kas nuga kõris oli tunda ka?"
Muuk vastab: "Kõige hirmsam on teadmatus. Selle neljapäeva hommikul jälgisin iseenda tegevusi kui kõrvalt. Vaatasin, kuidas see inimene võtab eriti pika pesu. Vaatasin, kuidas tal seal eriti pika pesu all eriti mõnus oli... Kuumad veejoad... Puhas... Hea-hea-hea. Tuli tema pesu alt välja ja istus voodi peale käterätik tagumiku all. Tuuslam helistas. Pabitas. Muuk siis ei pabistanud. Mis seal ikka. Pääsu ju pole. Seega pole mõtet ka pabistada. Kell oli 10:36 kui Muuk Viimsi suunas sõitma hakkas. Ummikud. Ummikud. Ummikud. Kell 11:03 oli ta kohal. Sisenes Fertilitase poolelt. Õde suunas üles pabereid vormistama. Läks teisele korrusele. Valge suur laud. Kätte anti kolm paberit: 1. anestesioloogia küsimustik 2. patsiendi informeerituse leht 3. sise-eeskirjad. Esimeses siis küsiti, et kui palju ta kaalub ja kui pikk ta on ja kas suitsetab ka ja kas on enne narkoosi tehtud ja kas on allergiad jne. Muuk vastas. Täiesti ausalt. Teises lehes anti teada, et üldiselt peaks Muuk nüüd oma äravõetud mandlid uuringuteks annetama. Muuk oli nõus. No mis seal ikka lärmi tõsta, et minu omad, minu omad.... Ja kolmas siis andis teada, et kirurgi pihta ei tohi karjuda. Muuk võttis selle teadmiseks, aga ei käsitlenud seda kui kõige olulisemat käitumisreeglit. Siis tuli keegi prillidega õde ja juhatas Muuki palatisse. Kaasa anti öösärk (loe: eriti suur padjapüür) ja hommikumantel. Mõlemaid oli korduvalt keedetud ja tärklisega triigitud. Palat oli kolme inimese jaoks. Kõrvalvoodis oli keegi säravate silmadega blondiin neiu Mari. Nii pea kui Muuk ennast voodi peale istuma oli seadnud, vaatas Mari kardina vahelt sisse. Ei öelnud midagi. Muuk ka ei öelnud midagi. Võttis ennast hoopis alasti, et suur padjapüür selga ajada ja giljotiini ootama asuda. Muuk köhatas ja küsis Marilt, kuidas teil siin külastamisega lood on. Mari teadis, et külastada tohib kella kolmest kella seitsmeni. Mari andis teada ka seda, et temal oli juba mandioperatsioon sama päeva hommikul ära olnud. Vaadates tüdruku ärgast meelt, rahunes Muuk maha. Luges Toulouse´i kohta uut ja põnevat, kuni keegi kambri nurgast peenikese häälega kriiskas: "Tule nüüd siia... ". See kõlas kui kommionu magus jutt. Külmavärinate saatel tõusis Muuk voodist ja läks tädiga kaasa. "Nüüd me läheme operatsioonituppa." Muuk seisis tädi kõrval, kuni see endale mururohelised sussid jalga ajas. Siis vajutati nupule ja operatsioonitoa uksed avanesid. Nagu ER, mõtles Muuk selle peale. Hommikumantel kästi nagisse panna. Sussid kästi ära võtta. Dushimüts kästi pähe panna. Muuk juhatati eriti kitsa operatsioonilaua juurde. Jõle põnev, kuidas siia mõni korpulentne daam ära peaks mahtuma.... Muukil oli küll tunne nagu terve laud oli ainult teda täis. Ta asetus pikali. Pea tagant seoti ta millegi kahtlasega kinni. Kätte lükati kanüül. Jalad seoti kinni. Muuk hakkas hirmunult mõtlema, et huvitav, kas nad kavatsevad seda asja ilma tuimestuseta teha, et mind igast otsast seotakse? Tädi saja kõrvarõngaga: "Nüüd te tunnete, kuidas tuba ringi hakkab käima, ma lasin teile rahustid veeni." Muuk mõtleb: "No, okei. Tore. Nüüd alles rahustatakse. Ma oleks võinud juba kaks tundi tagasi rahustatud olla. Siis oleks sellest rohkem kasu olnud." Tuba hakkas ringi käima, kõrvarõngamutt tõepoolest ei valetanud. Siis lähenes Muukile hiirnäoga meesterahvas: "Rääkige, kuiiidas teil ikka selle alleergiaga oli? Mis täähedab, allergia?" Muuk: "Noh, teate ise ka. Lapsena ei saanud piima juua ja apelsini süüa. Penitsilliini allergia." Hiirnägu: "Ahaah. Ahaah. Täähedab, et seda alleeergiat ei ole nüüd tükk aega olnud?" Muuk: "Jah. Juba üle kümne aasta ei ole olnud." Hiirnägu keeras korra selja. Keeras tagasi ja lähenes Muukile mingisuguse kahtlase maskiga. "Siin on hapnik. Hingate palun." Muuk mõtleb: "Jajah, kindlasti on seal hapnik. Valetada ja vassida ikka lõpuni välja ... valetada ja vassida... vassida... vasssiiiliiiii.... ".
Muuk oli oimetu.
Noad võeti välja.
Veri voolas.
Muuk avas aeglaselt silmad. Padi, padja peal oli veri. Ta oli külili keeratud. Keegi mees nõudis suitsu kuskil palati teises otsas. Ta neelatas...... ja selle neelatusega kiskus iga rakk, mis tema lõhkises kurgus veel alles oli kokku. Jeesus, kui valus! See oli niisugune tunne, nagu oleks kurgus aatompomm plahvatanud, nagu oleks varemed, nagu Teine maailmasõda ja Berliin, keegi on kaevikus haavatud ja karjub: Andke morfiini! Andke morfiini! Keegi naisterahvas katsus Muuki õlga: "Kuidas sul on? Valutab ka?" Muuk tegi oma peaga ebamäärase "jaa" liigutuse. Selle peale sai ta tagumikku süsti. Ta lamas edasi, külili. Ei julgenud ennast liigutada. Mõtles, et kui kaua ta siin veel niimoodi lamama peab? Suust tuli verd. Veri voolas valge padja peal laiali ja tegi seal mustreid. Banksy tuli meelde. Keegi naisterahvas lähenes veel kord. "Tule nüüd, lähme palatisse tagasi." Muuk ajas ennast instiktiivselt püsti. Mõistus justkui ei teadnud, mida tegema pidi. Keha tõusis ise ja viibis mingisuguses adumatus kauguses. Muuk värises üleni. Ta ei saanud sinna midagi parata, et ta värises. Lõuad ka lõgisesid vastastikku. Koos naisterahvaga suunduti koridori. Koridor oli äärtest ebaselgelt ähmane. Oliver vist kõndis vastu ja küsis, kuidas on. Muuk ei saanud mitte millestki veel täielikult aru. Äigas Oliverile käega. Ilmselt see tähendas midagi. Naisterahvas: "Kas see oli teie palat?" Muuk tegi taas ebamääraseid liigutusi. Ta viidi palatisse ja ta asetas ennast taas küili. Lamas seal nii. Mõni aeg. Lamas, kuni hakkas tundma, et ta lõuad on vist ka verega koos. Jälk. Võttis salvräti ja pesi sealsamas olevas kraanis oma lõuad ära. Läks dushikabiini, et oma kurku vaadata. Kole oli. Parem kui ei oleks vaadanud. Valuvaigisti hakkas pikkamööda mõjuma. Elu tuli tagasi ja Muuk tukastas veidi. Ema saabus. Oliver saabus. Ja Muuk nõudis, et ta kohe koju saaks. Oliver andis kaks pakki valuvaigisteid kaasa ja saatis Muuki koju. Üsna pikk tee on Viimsist Kalamajja. Linnahalli Statoilis pidi Muuk oma ema auto täis oksendama. Paha hakkas. Aga õnneks ei teinud ta seda. Willpower! ;)
Niisiis. Ja kui tagasi tulla teie küsimuse juurde, et mis oli kõige hirmsam moment. Siis, kõige hirmsam oli olla seal operatsioonitoas ja veel aru saada kõigest. Narkoos oli tore. Peale narkoosi ei olnud enam tore.
Intervjueerija lõpetas. Muuk läheb magama.

Jälk oleng

Muuk põleb kurguvalu kibedas põrgus heleda leegiga. Amnestiapäev on läbi. Haavad on suured ja põrguvalusad. Olla ei saa. Magada ei saa. Neelata ei saa. Jälk, ühesõnaga.

Mälestuskõne

Olen teid tundnud kakskümmend viis aastat. Kustumatud on need mälestused, mis minu hinge jäävad. Kustumatud on need kaunid hetked... Oli siis aasta üheksakümmend viis kui te endast esmaskordselt märku andsite. Te olite siis pisikesed, alles maimud. Ja valutasite. Aastal üheksakümmend kaheksa otsustasite te end jäädavalt valjuhäälseks kuulutada. Õppisin mina tublisti ajaloo olümpiaadiks, õppisin ja ei saanud neelata, sest te protestisite oma elu vastu. Ei meeldinud teile see koht, kuhu teid oli vägisi sunnitud elama. Ei meeldinud teie neoangiin ja õunaäädikas ja sool ja söögisooda ja mesi sooja piimaga ja villased sokid ja jalavann. Olümpiaad ise muutis teid jälle taltsamaks. Rahunesite maha. Ei protestinud enam. Kuni järgmise korrani. Järgmine kord tuli üsna peal. Aastal kakstuhat jaanipäeval. Enne jaanipäeva öösel hakkas teil taas halb. Ei olnud tekk piisavalt hea ja lina piisavalt sile, ei olnud uni huvitav ja õhk hingatav. Rahustasin siis teid ibuprofeeniga. Juba järgmine päev läksin välja Valetajale külla. Ei olnud hull. Siis ei olnud. Kõik järgmised päevad sellel suvel olid. Te olite ärritunud. Kahetuhande teisel aastal ja kolmandal aastal saite endale uue sõbra. Sõbra nimi oli Philip Morris. Tema külastas teid siis paar korda päevas ja see teile meeldis. Olite siis rahul ümbruskonnaga ja ei protestinud enam. Siiski sõber ei olnud teile sõber kauaks. Kahetuhande viiendal aastal polnud te armastatud sõpra juba pea aasta jagu näinud. Hakkasite uuesti protestima. Ja minu uued oražid püksid ei meeldinud teile ja jalgrattasõit ei meeldinud teile ja üleüldse mina teile enam ei meeldinud. Saatsin saadiku. Tema nimi oli Unasyn. Saadik manitses teid korrale. Taltusite. Selleks puhuks. Taltusite ja kogusite jõudu uueks ülesõtõusuks. Ei läinud poolt aastatki mööda, kui te mässu tõstsite. Seda mässu mäletab ajalugu piprase talve nime all. Kaks kuud järjest röökisite kui aida peal. Saadikuid saadeti kui tühja õhku. Paun läks kaotsi. Globaalne soojenemine. Näljahäda ja muud vaegused. Lõpuks taltusite. Sest London tuli. Paistab, et teis on snoobide verd. Ja siis tuli viimane vastuhakk. Kakstuhat kuus kevad. Aprilli kuus tõsteti relvad. Ja algas kuid kestev võitlus ellujäämise nimel. Te olete lõplikult selgeks teinud, et meie teed peavad lahku minema. Nüüd on see hetk käes. Hüvasti mandlid.

Sussid ja kihisev jook

Täna lõppes töö hilja. Kell oli üheksa kui Muuk ületarbimistsoodustavasmajast väljus. Tuuslam ootas koduukse ees. Nunnul mootor töötas ja koos suunduti susse ostma. Homseks oli susse vaja. Muidu peab Muuk paljajalu mööda hospitali pikki koridore kõndima ja mäletama, et ta ON seal ja et tal EI OLE enam... Kell peale üheksat õhtul saab susse ainult Prismast. Tuleb tunnistada, et ennist kirutud roheline pood osutus täitsa abimeheks.
Sussilett.
Plastmassihais. Umbes niisugune hais, nagu tekkis Muuki Nike botastele, kui ta need pesumasinas puhtaks pesi. Ülekohus, missugune! Jube ilusad ja head botased on need. Niisugused musta värvi, õhuaukudega ja täpselt Muuki jala ümber. Pigem võiks neid vist isegi aeroobikasussideks pidada, sest nad ei ole niisugused suured kaunad nagu muud sama klassi väljalasked. Aga see hais! Uskumalt jälk. Nendele tekkis juurde niisugune eriti võimas Kopli kassi pissi lõhn. Ja siis nad rippusid Muuki köögi aknast välja õue poole, hea et sealsamas on ka prügikastid, seega inimesed automaatselt pidasid seda eritist prügikasti vedelikuks. Nad rippusid seal kõva nädala aega. Ja siis läksin nad tsellofaanist kotti, sest haisu tuli ka akna vahelt sisse. Ja praegu, kolmapäeva õhtul kell 22:58 on botased endiselt tsellofaanist kotis. Tuuslam ähvardas nad kusjuures kuuri viia. Aga naabrid oleks siis vist pahandanud. Talvepuud reostuvad ära. Ei saa kütta. Lehkab.
Ühesõnaga, sussilett.
Hallid vanamehe sussid, punased tädi Maali sussid, lillad homomehe sussid kollaste tuttidega (no offence), plätud, suured hülged, plastmassihais. Tuuslam loomulikult haaras enda kätte punased tädi Maali sussi ja arvas, et nendega on ikka jube äge mööda Fertilitase koridore kriketit mängida. No ei ole Muuki moodi! Muuk ei kanna nii igavaid asju. Ja siis ta leidis - krõpsuga sussid! Voh! Ainukesed sussid selles poes, millel krõps küljes oli. Pealtnäha niisugused tumesinised, vaevuaimatavate kollaste täppidega. Krõps iseenesest mingisugust funktsiooni ei kandnud nendel sussidel, aga olemas ta oli. Muuk tegi krõpsu lahti ja pani krõpsu kinni. Ropp anektdoot tuli meelde. Ei rääkinud sellest Tuuslamile. Rõve, ropp anekdoot. Susside eest pidi maksma pool tundi, sest kell pool kümme õhtul oli Prismapood tumedalt rahvas täis. Ja mees enne Muuki ostis 11 kotti piima. Ebanormaalne joogijanu, ütleks selle peale.
Lõunaga said Kalamaja elanikud alustada täna kell kolmveerand kümme õhtul, enne polnud lihtsalt aega. Lõuna leidis aset asutuses, mis kannab nime Bazaar. Üldiselt peaks seda organisatsiooni kiitma. Toit on hea. Sisutus on odav, aga see ei häiri oluliselt.
Keskustelu Bazaaris.
Tegelased: Muuk ja Tuuslam.

Tuuslam: "Noh, räägi. Kas sa kardad ka?"
Muuk: "No mis mul seal ikka karta. Mul ei ole ju pääsu, minek on niikuinii."
Tuuslam: "No see ei sõltu ju sellest. Hirm ikka on. Kas siis on?"
Muuk: "Narkoos on kõige rohkem niisugune nähtus selle ordeaali sees, mis häirib. Ma ei salli kontrolli kaotamist iseenda üle. See on niisugune eriti abitu tunne. Vastik. Vastik."
Tuuslam: "Kuidas see narkoos toimib? Mingi süst tehakse, või?"
Muuk: "Ei, seda mitte."
Tuuslam: "Mingi jook on, või?"
Muuk naerab ohjeldamatult.
Tuuslam naerab ohjeldamatult.
Muuk: "Jaa. Tuuakse sulle suur ja kihisev jook, millele on peale kirjutatud NARKOOOS."

Toodi hoopis juurviljakanafetasalat ja täidetudkanajuustupäikesekuivatatudtomatiserveeringsalatipadjal. Viimane oli Muuki roog.
Hea oli. Sihvkad olid ka sees. Seda igal pool ei pakuta.

Projekt ;)

Kunst. Akt.

Erakorraline teadaanne: Muuk on võitis! http://pilt.delfi.ee/contests/

Muuki ja Tuuslami uskumatud seiklused Põhja-Eestis. Ehk kuidas Proviisor aasta jagu vanemaks sai. Ehk tagasi helerohelisse majja.

Peatükk Esimene.
Laupäev.
Kell 815 hommik.

Kajamaja. Helerohelises, suurte akendega puumajas on Muuk oma silmad nädalavahetuse esimesele päevale lahti teinud. Täna on programm. Täna on võtted ja värvimine ja suurejoonelisem raseerimisüritus, sest õhtul on pidu sauna ja seksiga.
Alustame algusest. Muuk ajas ennast kahele jalale ja sammus suurde tuppa. Istus pisut diivanil. Istus veel pisut. Sammus kööki. Tegi kapi ukse lahti ja võttis sealt välja kaks karpi juuksevärvi. Üks oli helepruun ja teine oli kastanipruun. Loosi läks helepruun, sest Muuk on juba aasta tagasi ära otsustanud, et peaks oma loomuliku juuksetooni juurde tasapisi naasema hakata. Siiamaani ei ole see eriti osavalt õnnestunud. Ja ei õnnestunud ka laupäeval, sest kogu selle grandioosse värvimisürituse tulemus oli see, et Muuki juuksel on juurest loomulikku tooni ja otsest tumedad. Ehk siis: ei mingisugust muutust! Hea küll. Sai kulututad üks tund väärtuslikust ajast ja kuuskümmend neli krooni väärtuslikust rahast. Sai vihastatud. Sai maha rahunetud. Saabus järgmine tund... Kell 11:57 varahommikul oli ta juba Rocca Al Mare autopesus ja kruttis oma suurel sinisel antenni maha. Kell 12:09 sai ta pesust välja ja võttis otsesuuna Kiili filmistuudiosse. Päike paistis, auto näitas 15 kraadi õhusooja, asfalt läikis valguse käes, puud olid endiselt rohelised, muusika ja muusika ja muusika mängis kõva-kõvasti.... Muuk väga palju nautis seda üürikest sõitu. Nautis seda isegi nii palju, et ta jõudis sündmuskohale liiga hilja. Töö oli juba tehtud ja väga hästi tehtud. Seega ei olnud tema hiline sisenemine absoluutselt probleem. Siit moraal: tehke koostööd AINULT professionaalidega, säästate hulgaliselt raha ja närvikulu. Muuk oli õnnelik, et sai näha toredaid ja mõistlikke inimesi. Tegi maastikust ühe pildi ja läks Järve Selverisse raha vahetama. Kell ca 15-16 jõudis ta tagasi helerohelisse majja, kus patseeris vastu Tuuslam oma oivalistes pidžaamapükstes ja lillelises särgis. Tammsaared pandi pruuni karpi, kirjutati kaart, pakiti ja hakati Soodla suunas liikuma.

Peatükk Kaks.
Soodla.
Kell 18:40.

Õhtuhämaruses lähenes suur sinine sündmuspaigale. Eemalt oli kosta õnnelikke karjeid ja püssipauke. Soodla osmik oli kenasti valgustatud, hoov uusrikaste autosid täis ja Proviisor säras nagu alati kui Muuk talle sünnipäeva kallistused edasi andis. Kirjanik oli ka kohal ja endine bussiteadlane oli kohal ja Jüri elanikud ja Soodla omanikud ja Jägerbaum ja Valetaja ja tsikkel ja uskumatult hea kartulisalat koos värskesalati ja grilltoorveisevorstide ja liha ja kookide ja shampuse ja morsi ja metsaseentega olid ka seal. Vene piljard näitas, et Muuk ja Tuuslam ei mõista seda mängu ikkagi üldse. No ei ole võimalik nii suurt palli nii väiksesse auku ajada! Sellele järgnes kunstivoor ja näitering. Tuuslam oli lehm ja Muuk oli lüpsja. Tuuslam lõi takka üles ja Muuk rahustas teda. Siis tuli Jägerbaum kolaga ja veel üks Jägerbaum kolaga ja shampus viktoriinivõidu puhul, millele järgnes loomulikult Jägerbaum kolaga ja 120kraadine saun koos alasti Valetaja ja Mägraga. Libe oli olla. Neli alasti inimest olid sunnitud ennast ca pooleteise meetrisele saunalavatsile ära paigutama. Hehh.. kui nahk ei oleks märg olnud, siis ilmselt oleks tükk maad pikem aeg sellele tegevusele läinud... :)).
Kella 0300 paiku öösel hakkas Muuk ära kukkuma. Rääkis, rääkis, rääkis ja nokkis, nokkis, nokkis... Suur isage irvitas selle peale ja arvas, et peaks Talna elanikud Mutimajja toimetama ja neile head-ööd soovima.

Kell 330. Pimedus. Soodla.

Muuk komberdab Tuuslamile ja Suurele Isasele järgi. Endalegi arusaamata on ta järsku mingisuguse osmiku ees, mille nimi Mutimaja. Ta ei saa ka sellest aru, kas Mutimaja on siin või sealpool välikäimlat. Pilkasest pimedusest avatakse tabalikust uks ja avaneb vaade: meetrilaiune voodi, punasesibru tekiga kaetud, selle kõrval mingisugune kast vanade mänguasjadega. Voodi ees pisike laud, millel on miski vooluvõtmise agregaat. Laest ripub valguspirn, mis olemasolevale kollakat valgust peegeldab. Seinas on viit erinevat sorti tapeeti, mille vanuseaste kõigub aastast 1960 kuni 2003. Antud majakese üldpindala oli ca 5m2.
Suur Isane lahkus. Muuk ja Tuuslam jäid omaette.

Muuk: "Me peame autost magamiskoti ja teki tooma, kui ellu tahame jääda."
Tuuslam: "Muuk, sul on õigus. Lähme kottidele järgi."
Käivad ära.
Tagasi.
Tekid voodi peal. Voodi kõrgus on sama suur kui laius. Muuk on mattunud nelja teki alla. Tal on seljas dressipluus, jakk, sall, jalas püksid.

Muuk käginal: "Tuuslam. Ma ei saa enam hingata. "
Tuuslam: "Võta endal siis mõni tekk ära või minu asi seljast ära. Loomulikult ei saa sa hingata."
Muuk võtab jaki ära.

Palavaks läks.
Ja siis tuli hommik ja esimene hall ja pissihäda. Üles tõusti kell kümme. Proua Rahvatants oli eile õhtul lastele kardulasalatit juurde teinud ja seda sai nüüd võidu peale söödud. Peale seda otsisid Muuk ja Tuuslam ca tund aega kaduma läinud automakki, mis ennast fantoomina poolel koduteel kuskilt istme vahelt välja ilmutas. Osteti Soodla poest asotsiaalide keskelt kolm pudelit gaseeritud vett ja mingi tagasi helerohelisse majja.

Mutimaja. Laupäeva öösel vastu pühapäeva. Kuskil Soodla kandis.

Jänesed sihikul

Eedeni aed, rott ja hommikusirutus

Ars longa, vita brevis est... ehk pilt sünnipäevalapsest by Muuk/Tuuslam incorporated

Venna süles on hea hea hea ...

Minul on suured ja vesised hirvesilmad ...