Sussid ja kihisev jook

Täna lõppes töö hilja. Kell oli üheksa kui Muuk ületarbimistsoodustavasmajast väljus. Tuuslam ootas koduukse ees. Nunnul mootor töötas ja koos suunduti susse ostma. Homseks oli susse vaja. Muidu peab Muuk paljajalu mööda hospitali pikki koridore kõndima ja mäletama, et ta ON seal ja et tal EI OLE enam... Kell peale üheksat õhtul saab susse ainult Prismast. Tuleb tunnistada, et ennist kirutud roheline pood osutus täitsa abimeheks.
Sussilett.
Plastmassihais. Umbes niisugune hais, nagu tekkis Muuki Nike botastele, kui ta need pesumasinas puhtaks pesi. Ülekohus, missugune! Jube ilusad ja head botased on need. Niisugused musta värvi, õhuaukudega ja täpselt Muuki jala ümber. Pigem võiks neid vist isegi aeroobikasussideks pidada, sest nad ei ole niisugused suured kaunad nagu muud sama klassi väljalasked. Aga see hais! Uskumalt jälk. Nendele tekkis juurde niisugune eriti võimas Kopli kassi pissi lõhn. Ja siis nad rippusid Muuki köögi aknast välja õue poole, hea et sealsamas on ka prügikastid, seega inimesed automaatselt pidasid seda eritist prügikasti vedelikuks. Nad rippusid seal kõva nädala aega. Ja siis läksin nad tsellofaanist kotti, sest haisu tuli ka akna vahelt sisse. Ja praegu, kolmapäeva õhtul kell 22:58 on botased endiselt tsellofaanist kotis. Tuuslam ähvardas nad kusjuures kuuri viia. Aga naabrid oleks siis vist pahandanud. Talvepuud reostuvad ära. Ei saa kütta. Lehkab.
Ühesõnaga, sussilett.
Hallid vanamehe sussid, punased tädi Maali sussid, lillad homomehe sussid kollaste tuttidega (no offence), plätud, suured hülged, plastmassihais. Tuuslam loomulikult haaras enda kätte punased tädi Maali sussi ja arvas, et nendega on ikka jube äge mööda Fertilitase koridore kriketit mängida. No ei ole Muuki moodi! Muuk ei kanna nii igavaid asju. Ja siis ta leidis - krõpsuga sussid! Voh! Ainukesed sussid selles poes, millel krõps küljes oli. Pealtnäha niisugused tumesinised, vaevuaimatavate kollaste täppidega. Krõps iseenesest mingisugust funktsiooni ei kandnud nendel sussidel, aga olemas ta oli. Muuk tegi krõpsu lahti ja pani krõpsu kinni. Ropp anektdoot tuli meelde. Ei rääkinud sellest Tuuslamile. Rõve, ropp anekdoot. Susside eest pidi maksma pool tundi, sest kell pool kümme õhtul oli Prismapood tumedalt rahvas täis. Ja mees enne Muuki ostis 11 kotti piima. Ebanormaalne joogijanu, ütleks selle peale.
Lõunaga said Kalamaja elanikud alustada täna kell kolmveerand kümme õhtul, enne polnud lihtsalt aega. Lõuna leidis aset asutuses, mis kannab nime Bazaar. Üldiselt peaks seda organisatsiooni kiitma. Toit on hea. Sisutus on odav, aga see ei häiri oluliselt.
Keskustelu Bazaaris.
Tegelased: Muuk ja Tuuslam.

Tuuslam: "Noh, räägi. Kas sa kardad ka?"
Muuk: "No mis mul seal ikka karta. Mul ei ole ju pääsu, minek on niikuinii."
Tuuslam: "No see ei sõltu ju sellest. Hirm ikka on. Kas siis on?"
Muuk: "Narkoos on kõige rohkem niisugune nähtus selle ordeaali sees, mis häirib. Ma ei salli kontrolli kaotamist iseenda üle. See on niisugune eriti abitu tunne. Vastik. Vastik."
Tuuslam: "Kuidas see narkoos toimib? Mingi süst tehakse, või?"
Muuk: "Ei, seda mitte."
Tuuslam: "Mingi jook on, või?"
Muuk naerab ohjeldamatult.
Tuuslam naerab ohjeldamatult.
Muuk: "Jaa. Tuuakse sulle suur ja kihisev jook, millele on peale kirjutatud NARKOOOS."

Toodi hoopis juurviljakanafetasalat ja täidetudkanajuustupäikesekuivatatudtomatiserveeringsalatipadjal. Viimane oli Muuki roog.
Hea oli. Sihvkad olid ka sees. Seda igal pool ei pakuta.