Intervjuu vampiiriga

Niisiis. Mõjuma on hakanud need kolm valuvaigistit, mis Muuk enda käristatud kurgust alla pressis. Nüüd võib taas elada :). Mitte siiski neelata, aga elada võib.
Intervjuu kannatanuga.
Muuk küsib: "Kuidas siis ikka niisugune otsus vastu võeti, et peab mandlid ära lõikama?"
Muuk vastab: "Noh. Teate. Mandlid on niisugused loomad, mis funktsioneerivad inimesel kuni ca neljanda eluaastani. Peale seda nende kasulik kooslus inimese organismis lõppeb ning nad hakkavad koguma kahjulikke baktereid. Eriti ebameeldiv on olukord siis kui niisugune bakterite akumulatsioon väljendub angiini näol. Korduva angiini näol. Kui aastas on juba kaks korda angiin, siis soovitatakse mandlid ära lõigata. Esialgu külastasin Tõnismäe polikliiniku kurguarsti, siis Mustamäe polikliiniku kurguarsti. Mõlemad ostusid mökudeks, sest ei teinud minu kurguolukorra parandamiseks midagi. Esimene kirjutas antibiootikumid välja, mis ei mõjunud üldse. Teine lasi teha kiirgusteraapiat, mis ajas kõri valutama veel rohkem. Lõpuks jõudsin oma eksirännakutega Oliveri juurde, kes soovitaski noa alla minna. Niimoodi kulgeski minu pikk ja vaevaline teekond selle otsuseni."
Muuk küsib: "Mis siis see kõige hirmsam moment oli? Kas nuga kõris oli tunda ka?"
Muuk vastab: "Kõige hirmsam on teadmatus. Selle neljapäeva hommikul jälgisin iseenda tegevusi kui kõrvalt. Vaatasin, kuidas see inimene võtab eriti pika pesu. Vaatasin, kuidas tal seal eriti pika pesu all eriti mõnus oli... Kuumad veejoad... Puhas... Hea-hea-hea. Tuli tema pesu alt välja ja istus voodi peale käterätik tagumiku all. Tuuslam helistas. Pabitas. Muuk siis ei pabistanud. Mis seal ikka. Pääsu ju pole. Seega pole mõtet ka pabistada. Kell oli 10:36 kui Muuk Viimsi suunas sõitma hakkas. Ummikud. Ummikud. Ummikud. Kell 11:03 oli ta kohal. Sisenes Fertilitase poolelt. Õde suunas üles pabereid vormistama. Läks teisele korrusele. Valge suur laud. Kätte anti kolm paberit: 1. anestesioloogia küsimustik 2. patsiendi informeerituse leht 3. sise-eeskirjad. Esimeses siis küsiti, et kui palju ta kaalub ja kui pikk ta on ja kas suitsetab ka ja kas on enne narkoosi tehtud ja kas on allergiad jne. Muuk vastas. Täiesti ausalt. Teises lehes anti teada, et üldiselt peaks Muuk nüüd oma äravõetud mandlid uuringuteks annetama. Muuk oli nõus. No mis seal ikka lärmi tõsta, et minu omad, minu omad.... Ja kolmas siis andis teada, et kirurgi pihta ei tohi karjuda. Muuk võttis selle teadmiseks, aga ei käsitlenud seda kui kõige olulisemat käitumisreeglit. Siis tuli keegi prillidega õde ja juhatas Muuki palatisse. Kaasa anti öösärk (loe: eriti suur padjapüür) ja hommikumantel. Mõlemaid oli korduvalt keedetud ja tärklisega triigitud. Palat oli kolme inimese jaoks. Kõrvalvoodis oli keegi säravate silmadega blondiin neiu Mari. Nii pea kui Muuk ennast voodi peale istuma oli seadnud, vaatas Mari kardina vahelt sisse. Ei öelnud midagi. Muuk ka ei öelnud midagi. Võttis ennast hoopis alasti, et suur padjapüür selga ajada ja giljotiini ootama asuda. Muuk köhatas ja küsis Marilt, kuidas teil siin külastamisega lood on. Mari teadis, et külastada tohib kella kolmest kella seitsmeni. Mari andis teada ka seda, et temal oli juba mandioperatsioon sama päeva hommikul ära olnud. Vaadates tüdruku ärgast meelt, rahunes Muuk maha. Luges Toulouse´i kohta uut ja põnevat, kuni keegi kambri nurgast peenikese häälega kriiskas: "Tule nüüd siia... ". See kõlas kui kommionu magus jutt. Külmavärinate saatel tõusis Muuk voodist ja läks tädiga kaasa. "Nüüd me läheme operatsioonituppa." Muuk seisis tädi kõrval, kuni see endale mururohelised sussid jalga ajas. Siis vajutati nupule ja operatsioonitoa uksed avanesid. Nagu ER, mõtles Muuk selle peale. Hommikumantel kästi nagisse panna. Sussid kästi ära võtta. Dushimüts kästi pähe panna. Muuk juhatati eriti kitsa operatsioonilaua juurde. Jõle põnev, kuidas siia mõni korpulentne daam ära peaks mahtuma.... Muukil oli küll tunne nagu terve laud oli ainult teda täis. Ta asetus pikali. Pea tagant seoti ta millegi kahtlasega kinni. Kätte lükati kanüül. Jalad seoti kinni. Muuk hakkas hirmunult mõtlema, et huvitav, kas nad kavatsevad seda asja ilma tuimestuseta teha, et mind igast otsast seotakse? Tädi saja kõrvarõngaga: "Nüüd te tunnete, kuidas tuba ringi hakkab käima, ma lasin teile rahustid veeni." Muuk mõtleb: "No, okei. Tore. Nüüd alles rahustatakse. Ma oleks võinud juba kaks tundi tagasi rahustatud olla. Siis oleks sellest rohkem kasu olnud." Tuba hakkas ringi käima, kõrvarõngamutt tõepoolest ei valetanud. Siis lähenes Muukile hiirnäoga meesterahvas: "Rääkige, kuiiidas teil ikka selle alleergiaga oli? Mis täähedab, allergia?" Muuk: "Noh, teate ise ka. Lapsena ei saanud piima juua ja apelsini süüa. Penitsilliini allergia." Hiirnägu: "Ahaah. Ahaah. Täähedab, et seda alleeergiat ei ole nüüd tükk aega olnud?" Muuk: "Jah. Juba üle kümne aasta ei ole olnud." Hiirnägu keeras korra selja. Keeras tagasi ja lähenes Muukile mingisuguse kahtlase maskiga. "Siin on hapnik. Hingate palun." Muuk mõtleb: "Jajah, kindlasti on seal hapnik. Valetada ja vassida ikka lõpuni välja ... valetada ja vassida... vassida... vasssiiiliiiii.... ".
Muuk oli oimetu.
Noad võeti välja.
Veri voolas.
Muuk avas aeglaselt silmad. Padi, padja peal oli veri. Ta oli külili keeratud. Keegi mees nõudis suitsu kuskil palati teises otsas. Ta neelatas...... ja selle neelatusega kiskus iga rakk, mis tema lõhkises kurgus veel alles oli kokku. Jeesus, kui valus! See oli niisugune tunne, nagu oleks kurgus aatompomm plahvatanud, nagu oleks varemed, nagu Teine maailmasõda ja Berliin, keegi on kaevikus haavatud ja karjub: Andke morfiini! Andke morfiini! Keegi naisterahvas katsus Muuki õlga: "Kuidas sul on? Valutab ka?" Muuk tegi oma peaga ebamäärase "jaa" liigutuse. Selle peale sai ta tagumikku süsti. Ta lamas edasi, külili. Ei julgenud ennast liigutada. Mõtles, et kui kaua ta siin veel niimoodi lamama peab? Suust tuli verd. Veri voolas valge padja peal laiali ja tegi seal mustreid. Banksy tuli meelde. Keegi naisterahvas lähenes veel kord. "Tule nüüd, lähme palatisse tagasi." Muuk ajas ennast instiktiivselt püsti. Mõistus justkui ei teadnud, mida tegema pidi. Keha tõusis ise ja viibis mingisuguses adumatus kauguses. Muuk värises üleni. Ta ei saanud sinna midagi parata, et ta värises. Lõuad ka lõgisesid vastastikku. Koos naisterahvaga suunduti koridori. Koridor oli äärtest ebaselgelt ähmane. Oliver vist kõndis vastu ja küsis, kuidas on. Muuk ei saanud mitte millestki veel täielikult aru. Äigas Oliverile käega. Ilmselt see tähendas midagi. Naisterahvas: "Kas see oli teie palat?" Muuk tegi taas ebamääraseid liigutusi. Ta viidi palatisse ja ta asetas ennast taas küili. Lamas seal nii. Mõni aeg. Lamas, kuni hakkas tundma, et ta lõuad on vist ka verega koos. Jälk. Võttis salvräti ja pesi sealsamas olevas kraanis oma lõuad ära. Läks dushikabiini, et oma kurku vaadata. Kole oli. Parem kui ei oleks vaadanud. Valuvaigisti hakkas pikkamööda mõjuma. Elu tuli tagasi ja Muuk tukastas veidi. Ema saabus. Oliver saabus. Ja Muuk nõudis, et ta kohe koju saaks. Oliver andis kaks pakki valuvaigisteid kaasa ja saatis Muuki koju. Üsna pikk tee on Viimsist Kalamajja. Linnahalli Statoilis pidi Muuk oma ema auto täis oksendama. Paha hakkas. Aga õnneks ei teinud ta seda. Willpower! ;)
Niisiis. Ja kui tagasi tulla teie küsimuse juurde, et mis oli kõige hirmsam moment. Siis, kõige hirmsam oli olla seal operatsioonitoas ja veel aru saada kõigest. Narkoos oli tore. Peale narkoosi ei olnud enam tore.
Intervjueerija lõpetas. Muuk läheb magama.