Ussiauk

Minu viimasest sissekandest on nüüd vist juba 3 nädalat. Olen järjekordselt tervisele kurjategevalt vähe maganud. Istun Pearl´iga vastakutti ja joon ületarbimistsoodustava asutuse eriti kehva kohvi. Maitset peaaegu, et ei tunne. Ärgata oleks vaja. Silme taga pitsitab ning see pitsitus tuletab meelde, et öösiti peaks siiski und saama...
Vahepeal tuli uus aasta. See tuli kuidagi tajumatult. Eelmised aastad on ikka nii olnud, et kella vaatamine algab juba tunde enne. Seekord vaatasin kella alles peale keskööd ning selle peale, et kuskil sadamakõrtsi terrassil seistes oli tunne, et vist lastakse tuld taevasse. Esimese mõttena ei tulnud mulle pähegi, et nüüd vist saigi otsa... Mõtlesin hoopis, et küll alles lasevad, ilus on ka, ja udused tuled lehvivad kaugel kauguses suure sudu ja udu tagant mulle lagiotsmikule. Täiesti seosetu ning empiiriline mõtlemine. Analüüs nullilähedane. Keegi kuskil avas vahuveini. See tundus tuttav tegevus. Keegid kuskilt lähenesid mitmete vahuveinidega ning avaldasid soovi kallistada ja alles siis hakkas kohale jõudma ja alles siis vaatasin ma kella ning ennäe imet see oligi juba mõned pikad hetked üle südaöö.
Aga aeg kulgeb endiselt lineaarselt. Numbrite vahetumine ei olegi oluline. Aeg on aeg ning selle tajumine ei muutu sellest, missugune selle aja number on. Ilmselt on aja taju seotud enim inimese meelteseisundiga. Kui ootame, siis tundub aeg pikk. Kui naudime, siis tundub aeg lühike. Kui kardame, siis hirm võib kesta igaviku. Seoseid on erinevaid.

Märksõnad eelmisest kolmest nädalast (ei ole kronoloogilises järjestuses):
kast ilutuld kuskil suure järve kaldal, see pimeduses õhku lasti, kardeti metsavahti ja iseennast ja imekiirelt põlevat süütenööri, kurvad sõbrad kuskil eemal, hiina toit ja murumängud, free willy ning aknastväljahüpped, kolm täiesti seosetut sõna - õige pool London :))))), stimuleeriv rinnahoidja ja mootoriga vibraator, list 48 nimega, valged roosid viru tänavalt, säravalt õnnelik ja otse dushi alt - kui armas!, campari apelsinimahlaga, imehea wrap ja veel kord campari apelsinimahlaga, striptiisiklubi, buduaar ja suur mentoolist suitsune terrass, panin käe püütoni seljale ja tundsin vastikust, ootasin, et ta nahk oleks soe ja sametine, siiski seevastu oli see külm, kare ja liikuv, tundsin, kuidas madu oma sitkeid lihaseid minu sõrmeotste all pingutab, tundsin tema külmust, tuimust ja ükskõiksust, tundsin, kuidas ta on minetanud selle hinge, mis tema esivanemad temasse kunagi pannud olid ning nüüd, olles inimeste ori kuskil Edeni-nimelises striptiisiklubis, ei hooli ta enam millestki; ehk selletõttu oligi ta külm ja kare, mitte soe ja sametine, iiri kohvi, gin tonik, iiri kohvi, tantsud blondiga, suurepärane rütmitaju, nagu kallistus, nagu swing, nagu hea tants, pooled asjad maha jäetud, hot dog sadama statoilis, varajane tõus, magamatus, sõit läbi poolhommikuse linna, töö ja sidruniga tee, viisaastaku plaan, juuksuris peaks käima, suurepärane plaadisaak, muusika ja tuled ja turvamehed.

Suurepärasest plaadisaagist rääkides kummutasin eile Viru keskuse Laseringis oma rahakotti mitmesaja krooni võrra. Sain vapustavaid leide: kaks plaati Sarah McLachlanilt (üks nendest sisaldab niisugust laulu nagu Sweet Surrender), Madonna "The immaculate collection" (seda olen endale juba aegu ja aegu ihaldanud) ning ühe kogumiku Portishead´ilt (ei suutnud vastu panna). Niigi hoidsin ennast kõvasti tagasi, et mitte osta nende leidude otsa veel ka Depeshe Mode´i paremikku. Aga kõike ei saa, tuleb ennast taltsutada.

Ja lõpetuseks ... Sweet Surrender... :)