The White Rabbit returns

The White Rabbit went on sniffing around the edges. It found crumbs and pieces of brown bread lying all over the place. The crumbs got mold over them and couldn’t be eaten. Jesus moved on. It moved to another haven. It had been killed by its species. Pushed out of the hay house. Pushed out of the World of human to die out in the blue haven.

The Rabbit: "And here I am sitting and thinking about the world. From time to time it feels as if the World is at my fingertips. The big small world itself. Impossible is nothing and the other way round. I plan my life of thoughts and actions. I plan that there are some kind of distances to conquer, thoughts to think, plans to prove, knowledge to obtain. I try to be honest and the one with integrity. And still I get to be baffled with the ignorance and foolishness, with short sighted views and little agendas. Astonished, baffled, blown... How can people be enemies to those who want to help? How can people manipulate, sabotage, connive? It just seems so far-far away. I can’t grasp the concept behind it? And therefore I sit on my white puffed tale, surprised with my jaw open and short of thoughts."

Some of its brothers said: "It is a crime to leave foolish people with their money." The Rabbit understood this thought. But it didn’t leave him any pleasure. This thought was an illustration of the World in doom. Foolish people running other foolish people to make more carrots and eat themselves to death. That is the master plan of the Universe of men. Big orange carrots. The bigger, the better; the more, the merrier. And happiest is the one who has the most carrots in the end.

Sääsed on pahad

Veel üks eriti oluline jutt jäi rääkimata: aastal 2007 on väga kehv lugu sääskedega! Nad on salakavalad! Eile näiteks oli Muukil surmahirm, et teda on tabanud keegi Puuk ja roninud tema suure varba ja sellest järgmise varba vahe vahele. Seal oli punane täpp 1mm läbimõõduga. See nägi väga kahtlane välja. Muuk toksis google-isse search tick bite ja sai siis teada, missugused näevad tegelikult puugihammustused välja. Ja oi kui kole-koledad need olid! Õõõk! Ühesõnaga, õnneks ei saranenud Muuki punane täpp varbavahel seesinastega. Oli see kõigest sääsehammustus. Ja neid sääsehammustusi oli sama jalalaba peal veel SEITSE! Ilmusid need kaks päeva hiljem, sest Muuk käis laupäeval rabas ja seal ta siis sattuski õgimise ohvriks. Nüüd, esmaspäeva õhtul ja ka praegu, teisipäeva päeval on Muuki ühel jalal seitse ja teisel jalal kuus hammustust. Käib kihnus. Eriti öösiti. Magada ei saa. Ennevanasti olid sääsed ikka veidi korralikumad. Hammustasid ühe kaupa. Hammustus lõi kohe välja. Sügeles kaks tundi ja siis läks ära. Nüüd on asjad teisiti - hammustused tulevad salapäraselt, kaks päeva hiljem, sügelevad hullupööra ja kestavad kaks päeva.
Niisiis, hoiduge sääskede eest. Ostke Offi.

Elu on ajalugu ja kirja pandud sõna

Mis on lahti sellega, et igakord, kui väljas on niisugune sombune ja äikeseline ilm tuleb Muukil peavalu!? Prrrrr! Vastik. Tavaliselt räägivad vanema versiooni inimesed, et nendel reuma ja muud pisikud sompus ilmadega välja löövad.... Prrr! Prrr! Või on asi keskkonnas? Või on asi milleski muus?
Raamatuid tahaks lugeda. Viimati luges Muuk Aimeed ja Jaaguari. Üsna mõnus lugemine oli. Omamoodi ajalooline kroonika II maailmasõja aegsest Saksamaast. Ajalugu on üldse üks huvitav fenomen. Põnev on vaielda inimestega, kes sellest midagi mäletavad ja teavad. See on umbes sama nagu kirjandusega: kas Raskolnikovi tegu oli õigustatud või mitte? Miks ta tegi seda, mida tegi? Põnev, põnev. Muuki oli omal ajal õnnistatud sellega, et tal oli eriti karm emakeele ja kirjanduse õpetaja. Ajalugu jääb teda mäletama. Paljud lapsed jäävad teda mäletama. Muuk luges läbi absoluutselt kogu kohustusliku kirjanduse ja seda ei olnud vähe. Üks suvi tuli kokku 14 raamatut. Ja siis ta muud ei teinudki kui luges ja luges ja luges. Läks randa ja luges seal. Oli kodus ja luges. Lugemine on nagu sukeldumine. Hüppad tundmatusse vette ja mida sügavamale lähed, seda põnevamaks elu muutub.
Härra Tuuslam lubas Muuki täna kinno viia. :)
Ja enne seda õhtustama ka.
Niisugune ongi elu. ;)

Ood vabadusele

Täna oli sõit ja eile oli sõit ja sõit oli ka üleeile. Homme tuleb sõit ja ülehomme sõit ning sõidame ka üle-üle homme :)). Ehk siis alanud on pidulik jalgrattasõidu treeninglaager, millest võtavad esialgu osa Muuk ja Vahter. Treeninglaagrid on vabatahtlikud üritused. Algatavad nad tööpäeviti kella seitsme paiku ja lõppevad kella kümne paiku. Puhkepäevadel toimuvad treeninglaagrid ka kohati keset päeva ning kestavad terve päeva järjest. Laagrite sisu on kiires tempos suuri vahemaid katta. Üldfüüsilist vormi lappida, sääri sirendada ja muidu head enesetunnet juurutada. Laagrid ei toimu kehva ilma puhul!
Ka tegelikult on tore! Rattaga sõita on tore. Muuk mäletab veel, kuidas ta varajastes kahekümndetates ja enne neid rattaga Pirital sõitis. Iga päev sõitis. Hommikul sinna, tiir "mägedes", päevitama, ujuma, õhtul kimaga tagasi. Tore oli. Muuk oli siis üliõpilane esimesel kursusel ja tal oli AEGA. Nüüd enam aega ei ole. Aeg jookseb eest ära ja Muuk üritab talle järgi joosta.
Aga rattasõit on ood vabadusele. See on alati nii olnud. See on "koht", kuhu ära minna ja "koht", mis on vaid sõitja oma. Sellepärast tulebki sõita kiiresti. Mida kiirem on minek, seda suurem on vabadus ;).