V.E.R.I.

Muuki viimase nelja päeva kokkuvõte on niisugune: V.E.R.I.
V ehk siis veri.
E ehk siis elu ei ole.
R ehk siis raevukad valuhood.
I ehk siis iseseivaid südamelööke omandav põletikuline hammas ja teda ümbritsev igemekude ehk põrguline.

Esmaspäeva õhtul peale "Võrratut homofilmi ajalugu" von Krahlis hakkas Muuki parem lõualuu pool valutama. Muuk ja Tuuslam olid tagasiteel koju, kui Muuk esimest korda mainis, et vist justkui valutaks midagi. Samal öösel ei saanud Muuk magada, sest kell kolm otsustas Herr Hammas ennast tõsisemast küljest näitama hakata. Järgmise päeva hommikul helistas Muuk arstile ja sai kohe aja Herr Hammast tohterdama minna. Tohterdati. Hammas võeti koost lahti ja surgiti kanalites, nii et Muukil pisarad voolasid mööda kahte põske allapoole ja arts sai südamerabanduse, et kuidas küll nii valus võib olla... ?! Muuk naases offisisse kulmud sassis ja lõug tudisemas. Kaks tundi sai oldud, siis otsustas Herr Hammas, et see ei ole veel kõik: täna saate koos mõnusalt extra size hambavaluga kaasa ka peavalu. Peavalu anname teile megasuures kvantiteedis ja otse ajju, meeltekohtadesse. Ja siis Muuk käis offisis ja hoidis kahe käega peast kinni ja oigas. Sõi ära ibuprofeeni, 400 gramm-molekuli. Läks varem koju, et Herr Hammas ja Frau Peavalu ei otsustanud siiski nii kergesti alla anda. Ka teisipäeva öösel Muuk ei maganud. Läks kell 1130 uuesti arsti juurde. Uuesti võeti lahti, puhastati, loputati. Kell seitse õhtul läks Muuk veel kord arsti juurde, sama protseduur. Ka kolmapäeva öösel ei saanud Muuk magada. Oigas. Käis ühest toast teise, hoidis peast kinni ja hambast kinni ja sõi ibuprofeeni ja dalmaatsiakoerarohtu (loe: dalacin). Kell kaheksa hommikul neljapäevasel päeval läks Muuk uuesti hambaarsti juurde. Tädi arst lõi kahte kätt kokku ja teatas, et siin ei saa küll enam midagi teha. Tuleb välja tõmmata! Ja kohe! Uute juhtnööride kohaselt helistas Muuk lugupeetud Tõnismäe Hambapolikliinikusse. Kell 1000 oli aeg. Muuk ootas. Herr Hammas irvitas, lõkerdas naerda ja Frau Peavalu temaga koos. Saabus aeg. Muuk kutsuti toolile. Rohelises riides arsti Pr Õudus vaatas Muuki. Sülitas korra maha. Ja ütles: teate! Siin ei saa küll midagi teha. Nii suur põletik. Hammas ei saa ju tuimakski. Mina seda hammas välja ei tõmba. Minge röntkenisse! Muuk kokutas ja läks röntkenisse. Seal istus positisoonidel järjekordne Albert Kõvapea. Surus Muuki tooli ja hakkas filmi suhu toppima. Muuk röökis! Albert tahtis täiesti kivikõva A4 suuruses filmi Muuki eriti haige hamba ja igeme vastu rammida! Muuk RÖÖKIS veel! Lõpuks sai pilt tehtud. Say cheese! Nuuksuv Muuk läks uuesti Pr Õuduse juurde, kes kinnitas pildi põhjal, et tema ikkagi ei kavatse seda hammast välja tõmmata. Mis siis ikka. Muuk koduteele ja autosse. Maailm oli hukas. Muuk oli üksi ja röökis. Jõudis koju ja helistas oma arstile teatega, et plaan A ei õnnestunud. Ka neljapäeva öösel ei saanud Muuk magada. Hoidis peast ja hambast kinni ja oigas. Käis ühest toast teise. Hirmutas Tuuslami ära, et hambavalu on hakanud levima kätte. Tuuslam hakkas valvehaiglatesse helistama, et kas keegi Muukile süsti tahab teha. Pooled kohad vastasid, et nemad narkomaanidega ei tegele (Muuk ja tema kuulsus, eksole) ja teine pool vastas, et nemad hambaprobleeme ei lahenda. Lõpuks said nad minna Meremeeste haigla erakorralisse vastuvõttu, kus narkomaan Muuk teatas, et ta soovib pepusüsti. Tädid ilmselt teadsid ise ka, mis hea on ja tehtigi pepusüst ära. Muukil hakkas sellest pea ringi käima, sest ta oli juba päeva jooksul ära söönud kolm dalmaatsiakoera ja viis ibuprofeeni 400 gramm-molekulist. Hea uimane oli olla. Elu tuikas. Muuk sai kuus tundi järjest magada (!). Reede hommik algas plaaniga B. Muuk sai ühendust Sütiste 17 Lõua ja Näokirurgia osakonnaga ja sai endale Herr Hamba eemaldamiseks aja kella 1545ks. Muuk jõudis kohale kell 1600, sest pahatahtlikud marslased olid ta valele teele juhatanud. Kell 1610 oli Herr Hammas eemaldatud. Prillidega tõmbaja ja tema kaaslane olid erakordselt meeldivad tegelased. Muuki heaolu tundus nendele korda minevat. Herr Hammas jättis endast järgi üsna metsiku verejoa. Muuk jõudis kõikide oma suuvattidega autoni ja et ta kõvasti rääkida ei saanud, siis hakkast ta iseendaga sisedialoogi pidama:
Muuk1: "Muuk, mis sa arvad, kuhu me selle verejoa nüüd sülitada võiksime?"
Muuk2: "Hmm.. hea küsimus. Äkki kindalaekas on veidi ruumi... "
Muuk1: "Avame kindlaeka. Ruumi pole: kolm pakki tampoone ja Tuuslami kindad."
Muuk2: "Aga siiski seal midagi krõbises..."
Muuk1: "Jajaa. Tõepoolest. Midagi krõbises - äkki see oli kilekott."
Muuk2: "Vaatame."
Muuk1: "Vaatame."
Muukid koos: "Näed Sa! Ongi kilekott!"
Muuk1: "Hmm... huvitav, kas siin auke ka on?"
Muuk2 uurib kilekotti põhjalikult. Põhi helendab. Auke ei ole märgata.
Muuk2: "Ei. Auke ei ole. Võib sülitada."
Muuk1: "Huvitav, mis ma nüüd hakkangi siin autos sülitama või? Äkki peaks seda tänaval ja värske õhu käes tegema?"
Muuk2 vaatab aknast välja - pime on, aga inimesed liiguvad.
Muuk2: "Parem ei hakka nendel inimestel süda pahaks ajama."
Muuk1: "Sülitame."
Muukid koos: Ptühhhh. Ök.

Üsna vastik. Ütleks. Aga oluline on see, et Herr Hammas on nüüd krematooriumis.
Rahu tema põrmule.

Sa keeruta, lennuta rootsimaa neidu, kes silmist nii kelmikaid sädemeid lööb

Ohh lainetab, ohh lainetab. Muuk on naasnud kuningatemaalt suure kalalaevaga, mis viskus vööri üles lainet ja kiskus ahtrit alla lainet... :)))
Kuningatemaale sai mindud reedesel päeval kell kuus nelikümmned viis hommikul. Kalalaev väljus Paldiski sadamast ja tekipilet maksis kolmsada viis krooni. Tekil sõit võttis aega kümme tundi... Kott selga, ussist sisse, kapteni tervitused, rootsi laud, viis madala kalorisusega viinerit ja kaks klaasi apelsinimahla, Tuuslami kõned ("Supp on otsas. Tooge suppi juurde. Kes arve maksab? Kus sandwich paneelid on? Miks töömees asfaldile haakristi tegi? Kuhu supp jäi? Mis tähendab - supp on külmaks jahtunud!? Tooge uus supp! Kuidas kollasega kuldset saab? Kes katuse tellis?... jne... vmt... etc... eg... kineetiline eneriga ja hõõrdetegur..."), baaripukid ja kõikuv põrand, kajut: viis sada krooni, voodid kui vineerikastid laborirottide jaoks, strap on (voodiriided olid voodi külge kinnitatud venivate valgete turvavöödega), kõigutamine, kõigutamine, üles, alla, alllllaaa, veel alla ja siis uuesti üles, üüülleess ja siis alla, alllaaaaaaa ja siis hakkas toit Muuki maos samas suunas liikuma: üles, üüülleesssss...... ÜLES! Muuk ja Tuuslam üritasid magada ja nägid unes seda, kuidas Titanic 1912. aastal Põhja-Atlandisse hukkus, kalalaev kolises selle unenäo peale, keegi röhitses kuskil kõrval ruumis. Kümme tundi.... Kell kuus oli möödunud kümnest tunnist kaheksa. Muuk ja Tuuslam olid nälga suremas ja ostsid endale hingehinna eest kaks krevetivõileiba. Kell kaheksa sai kümnest tunnist kümme tundi. Kalalaev jäi sadamasse. Muuk ja Tuulsam saabusid Kapelskär`i. Sealt edasi bussi ja veel üks buss ja Sjukhus ja Vahteri auto ja KODU. Pole enne olnud nii, et Stockholmi jõudmine võtab aega 16 tundi. Nii lähedal ja samas nii kaugel. Aga tõsi on see, et "asi" (teenus, mille tulemusena valmib toode) ei saa kunagi olla kiire, odav ja kvaliteetne. Kalalaev oli aeglane, odav ja tarbitav. Hinna ja kvaliteedi suhe oli tegelikult paigas, nii et üleliia kriitiline ei saa olla. Eraldi mainimist vääriks siiski kurikuulus istumissaal. Muuk ja Tuuslam olid endale tekipileti hankinud selle tõttu, et igas laevas on olemas istumissaal. Ka selles laevas oli olemas istumissaal. Viited juhatasid reisijaid kuuenda deki ahtrisse. Trepid viisid aga kuuenda teki vööri. Küsiti retseptsioonist - kuidas saame istumissaali. Retseptsioon juhatas, et minge palatitest mööda ja paremalt ja peale klaasuksi treppidest üles. Muuk ja Tuuslam läksid. Jõudsid konveretsisaali, mitte istumissaali. Otsisid. Otsisid veel. Ja lõpuks nurga taga, vineerseina varjus oli seina peale maalitud lennukiiste ja inimese shabloon. Muuk manas endale silme ette õndsa kujutelma: suur saal, hele valgus, tumesinisest sametist istmed, mis nagu tugitool suured ja laiad on ning mille sisse ennast unne kerida võib. Astusid reisijad istumissaali uksest sisse.... Tuuslam röökis naerda. Muuk seisis, suu lahti, ja ei osanud mitte midagi öelda.
1. sovjetiaegsed toolid võidunud pepukohtade ja küünarnukkidega
2. metallist toed ümber võidunud pepukohtade
3. määrdunud helepruunid seinad
4. hämarus
5. ei ühtegi hinge
6. ühesõnaga - STARTREK. Kalalaeva istumissaal oli nagu startrek.

Sellegipoolest. Stockholmi sai. Ja oli siis reede õhtu. Laupäeval käidi linnapeal. Pühapäeval käidi linnapeal. Ja pühapäeva õhtul tagasi Paldiskisse. Üles, allaaaa, üüüüülleeesss, allaaaa... ja siiamaani käib Muuki pea ringi ja arvuti tema töölaual kõigub üles ja alla.
Loodame, et homme on geograafiline tasakaal paigas.
Maailm enam ei kõigu.
Ja pea enam ei valuta.