Sa keeruta, lennuta rootsimaa neidu, kes silmist nii kelmikaid sädemeid lööb

Ohh lainetab, ohh lainetab. Muuk on naasnud kuningatemaalt suure kalalaevaga, mis viskus vööri üles lainet ja kiskus ahtrit alla lainet... :)))
Kuningatemaale sai mindud reedesel päeval kell kuus nelikümmned viis hommikul. Kalalaev väljus Paldiski sadamast ja tekipilet maksis kolmsada viis krooni. Tekil sõit võttis aega kümme tundi... Kott selga, ussist sisse, kapteni tervitused, rootsi laud, viis madala kalorisusega viinerit ja kaks klaasi apelsinimahla, Tuuslami kõned ("Supp on otsas. Tooge suppi juurde. Kes arve maksab? Kus sandwich paneelid on? Miks töömees asfaldile haakristi tegi? Kuhu supp jäi? Mis tähendab - supp on külmaks jahtunud!? Tooge uus supp! Kuidas kollasega kuldset saab? Kes katuse tellis?... jne... vmt... etc... eg... kineetiline eneriga ja hõõrdetegur..."), baaripukid ja kõikuv põrand, kajut: viis sada krooni, voodid kui vineerikastid laborirottide jaoks, strap on (voodiriided olid voodi külge kinnitatud venivate valgete turvavöödega), kõigutamine, kõigutamine, üles, alla, alllllaaa, veel alla ja siis uuesti üles, üüülleess ja siis alla, alllaaaaaaa ja siis hakkas toit Muuki maos samas suunas liikuma: üles, üüülleesssss...... ÜLES! Muuk ja Tuuslam üritasid magada ja nägid unes seda, kuidas Titanic 1912. aastal Põhja-Atlandisse hukkus, kalalaev kolises selle unenäo peale, keegi röhitses kuskil kõrval ruumis. Kümme tundi.... Kell kuus oli möödunud kümnest tunnist kaheksa. Muuk ja Tuuslam olid nälga suremas ja ostsid endale hingehinna eest kaks krevetivõileiba. Kell kaheksa sai kümnest tunnist kümme tundi. Kalalaev jäi sadamasse. Muuk ja Tuulsam saabusid Kapelskär`i. Sealt edasi bussi ja veel üks buss ja Sjukhus ja Vahteri auto ja KODU. Pole enne olnud nii, et Stockholmi jõudmine võtab aega 16 tundi. Nii lähedal ja samas nii kaugel. Aga tõsi on see, et "asi" (teenus, mille tulemusena valmib toode) ei saa kunagi olla kiire, odav ja kvaliteetne. Kalalaev oli aeglane, odav ja tarbitav. Hinna ja kvaliteedi suhe oli tegelikult paigas, nii et üleliia kriitiline ei saa olla. Eraldi mainimist vääriks siiski kurikuulus istumissaal. Muuk ja Tuuslam olid endale tekipileti hankinud selle tõttu, et igas laevas on olemas istumissaal. Ka selles laevas oli olemas istumissaal. Viited juhatasid reisijaid kuuenda deki ahtrisse. Trepid viisid aga kuuenda teki vööri. Küsiti retseptsioonist - kuidas saame istumissaali. Retseptsioon juhatas, et minge palatitest mööda ja paremalt ja peale klaasuksi treppidest üles. Muuk ja Tuuslam läksid. Jõudsid konveretsisaali, mitte istumissaali. Otsisid. Otsisid veel. Ja lõpuks nurga taga, vineerseina varjus oli seina peale maalitud lennukiiste ja inimese shabloon. Muuk manas endale silme ette õndsa kujutelma: suur saal, hele valgus, tumesinisest sametist istmed, mis nagu tugitool suured ja laiad on ning mille sisse ennast unne kerida võib. Astusid reisijad istumissaali uksest sisse.... Tuuslam röökis naerda. Muuk seisis, suu lahti, ja ei osanud mitte midagi öelda.
1. sovjetiaegsed toolid võidunud pepukohtade ja küünarnukkidega
2. metallist toed ümber võidunud pepukohtade
3. määrdunud helepruunid seinad
4. hämarus
5. ei ühtegi hinge
6. ühesõnaga - STARTREK. Kalalaeva istumissaal oli nagu startrek.

Sellegipoolest. Stockholmi sai. Ja oli siis reede õhtu. Laupäeval käidi linnapeal. Pühapäeval käidi linnapeal. Ja pühapäeva õhtul tagasi Paldiskisse. Üles, allaaaa, üüüüülleeesss, allaaaa... ja siiamaani käib Muuki pea ringi ja arvuti tema töölaual kõigub üles ja alla.
Loodame, et homme on geograafiline tasakaal paigas.
Maailm enam ei kõigu.
Ja pea enam ei valuta.