Inimene ja Loom - sümbioos? narkoos? interferents?

Külm, kirmendav külm. Koerade ulg. Kuupaiste. Kirmendavalt külm hall ja udune öö. Hingeldava inimese soe õhk vaakub auruna tänavale.
"Hhhh... hhhh"
"Hhhh... hhhh"
Käes on kass. Suurte, ebaloomulikult suurte silmadega kass. Kass, kes meenutab Kunstihoones nähtud optiliselt suurendatud silmadega hiina tüdrukut. Kass on sinakashall, paks ja pehme. Inimene on tahtnud kassi endale hoida ja kellelegi viia. Ta on haaranud kassil esimeste käppade alt ja hoiab looma kõrvasti enda vastus, et see ei rabeleks. Loom rabeleb ikka. Suur on püüe vabaduse poole. Loom kraabib küüntega Inimese kätt. Hammustab, niutsub ja kibeleb. Käed hakkavad punetama. Kipitust on tunda. Kipituse tunne läheb suuremaks ja suuremaks ja suuremaks. Kass läheb aina metsikumaks, vahusemaks oma püüdlustes inimese haardest vabaks saada. Inimene jookseb mööda halle öötänavaid kellegi suunas. Ta jookseb ja jookseb ja komistab ja pisaraid voolab, sest Loom kipitab käes. Keset tänavat on valge laualinaga kaetud laud. Inimene paneb looma sinna alla. Kass kaob valge laudlina sisse. Inimene poeb kassile järgi. Valge laudlina all on Kärberi tänava maksavorsti pood. Inimene ostab loomale maksavorsti. Loom sööb, aga ei lepi. Inimene kipitab.
"Miik-miik-miiiiikkk!!! Miik-miik-miiikkk!!!" röögib telefon voodi kõrval.
Kell on 700. Peab tõusma. Peab efektiivne-positiivne-ennast ületav-mõtlev-analüüsiv-müüv-tootev-multifunktsionaalne-lepitav-ärasööv ja sisseütlev olema. Vaja minna ületarbimistsoodustavasse asutusse, millel on suured klaasist aknad ja saepuruplaadiga kaetud seinad. Vaja vältida kantseliiti ja olla loov matemaatik. Vaja välja näha, naeratada ja narrida kojamehi. Kõike seda on Inimene tänase päeva jooksul juba teinud ja oma suureks mõnuks avastanud, et kell on 1134 ja positiivsusest nõretav paks nahk viib kilomeetreid kaugemale kui hall argipäev, pilved, vihm, külm ja udused klaasid.

Muuki teekond

Venemaa on muidugi ilmselge liialdus - käisin 8-aastaselt Leningradis jopet ostmas. Läksime loomulikult emme ja issi ja rongiga. Rong oli palav ja loksus. Teed pakuti. Linna jõudsime mingisugusel hommikutunnil. Oli külm ja paha. Ma ei mäleta, missugusel ajateljel see reis toimus, aga ilmselt oli tegemist ajaga alates novembrist kuni märtsini. Sadas lörtsi, puhus tuul, linna tänavad olid mudased, vastikud ja imbusid minu saapa sisse. Jube palju tuli kõndida mööda lõppematuid poode. Õiget jopet ei olnud. Kolm tundi peale otsingute algust ei tahtnudki laps-Muuk enam endale jopet. Kaks tundi peale jopeistu kadumise ametlikku dokumenteerimist viidi Muuk kuskile bazaari tagaruumi, kus helesinine roosa sisuga sulejope tütarlapsele selga aeti ja otsustati, et vohhh! krasiiiva!! Ja ära see õudus ostetigi, mis siis et Muuk oma uues kuues nagu michelin-man välja nägi. Muuk kandis oma joppi ustavalt järgmised kaks aastat, kuni Lapsevanem selle pesumasinasse pani ja kõik need kallihinnalised suled jope tagumistesse soppidesse läksid. Michelin-manist sai eriti suure tagumikuga michelin-grandma! Peale seda hakkas tärkama Muuki kriitikameel ja ta keeldus nii noores eas grandma olemast.
Aga jah - kõigest 9%. Kui kohutavalt vähe! Väga piinlik. Muuk on näinud vaid 9% sellest, mida sellel maailmal pakkuda on. Tuleb ennast parandada. Tuleb ennast kiiremas korras parandada.

Candycount

Peaks mainima, et põrandasoojendus on ikkagi üks eriti tänuväärne toode. Situatsioon oli niisugune: Muuk tuli väljast külma käest, jalas suurte aukudega sukad ja pruunid seemisnahast saapad, sadas vihma ja puhust tuult, oli muidu ebameeldivalt eestilik ilm ja muidugi kogu see ilmaline ebameeldivus ronis mööda Muuki sääri üles ja alla, mööda varbaid ja jalalabasid, mööda käsi, millel ei olnud kindaid, mööda nägu ja mööda vasakut kõrva, mille peal ei olnud seekord juukseid. Tuppa astudes tundis ta jaanuari kuu tuule lõhna, põsed õhetasid ja kannikatest hõõgus külma. Ta võttis jalast pruunid seemisnahksed ilma soojenduseta saapad, võttis jalast lambavillased sokid ja aukudega sukad, varbad olid valkjas-roosad ja õhkasid külma nagu äsja külmkapist võetud värske kurk. Tats-tast astus Muuk laudispõranda peal. Tats-tats. Seelik oli veel seljas. Särk ka. Ta tegi vannitoa ukse lahti... Suur varvas poetus esimesena soojale kahhelplaadile, siis ülejäänud varbad, siis jalatald. Seejärel vasak jalg. Kahhelplaadid oli mõnusalt soojad, nagu liiv päikese käes, nagu suvine veranda põrand lõõksaval pärastlõunal. Muuk naeratas. Nii vähe ongi üheks naeratuseks vaja: tükike sooja külmal päeval.
Tahaks tega igasuguseid pilte. Tahaks pildistada Tuuslami keha vee all, seda kuidas basseini valgustus tema kehal murdub tuhandeks erinevaks killuks, seda kuidas inimese keha moondub ja väändub vee tihenduses, seda kuidas värvid muutuvad akvamariiniks ja ebamaiseks ja üllatuslikuks. Tahaks pildistada Ooperifantoomi pikki musti juukseid valgel foonil, pildistaks teda selja tagant, seistes, võibolla isegi alasti, mängiks valguse ja tuulega, leiutaks erinevaid nurki, laseks tal käed neljakümneviie kraadise nurga alla tõsta, foon oleks üdini valge ja tema oleks üdini Inimene. Lavastaks post-renessansliku stseeni: leedid, härrad üheskoos; pits, suured kleidid, parukad ja meik. Lavastaks stseeni, mis sarnaneks "In a sweet harmony" lauluvideole. Inimesed, palju erinevaid inimesi, istuvad, roosad, valge põranda peal, pilk alla suunatud. Valge-roosa-harmoonia-inimesed. Ja muidugi täiesti omaette kategooria on Brasiilia, India, Itaalia, Egiptus, igasugused uued põnevad riigid, inimesed, komber, ELU, mis on teistsugune ja põnev ja mida saab sadat erinevat moodi realistlikuna paista lasta.
Tänane päev läheb ajalukku muuhulgas ka sellega, et sai vaadatud kahte filmi. Esimene neist: "Thank you for smoking" ja teine neist "Children of men". Suitsetamise lugu oli tore, isegi igas mõttes tore. See oli lugu sellest, kuidas igal inimesel on oma unikaalne anne. Inimeselaste lugu oli aga igas mõttes depressiivne ühe ülimuslikult ilusa püandiga: inimese sünni ime ületab absoluutselt kõik - viha, sõja, kaose, kaotused, haigused, lootusetuse...
Muuki parema käe juures on Lapsevanemalt süldikausina saadud kaheksakümnendate alguse kristallvaas, mis on aastavahetuse süldist eemaldatud ning kuhu on sellesama süldi asemele pandud värvilised M&M kommid. Hetkel on candycount 7,5 kommi. Muuk ei jätka samas tempos. Läheb võtab hoopis külmkapist ühe sentimeetrise viilu Doktorivorsti, sest vorst on au sees ja positiivseid traditsioone nagu kurva päeva shampus ja pühapäevaselt kella üheksane Doktorivorsti viil tuleb elus hoida.