Külm, kirmendav külm. Koerade ulg. Kuupaiste. Kirmendavalt külm hall ja udune öö. Hingeldava inimese soe õhk vaakub auruna tänavale.
"Hhhh... hhhh"
"Hhhh... hhhh"
Käes on kass. Suurte, ebaloomulikult suurte silmadega kass. Kass, kes meenutab Kunstihoones nähtud optiliselt suurendatud silmadega hiina tüdrukut. Kass on sinakashall, paks ja pehme. Inimene on tahtnud kassi endale hoida ja kellelegi viia. Ta on haaranud kassil esimeste käppade alt ja hoiab looma kõrvasti enda vastus, et see ei rabeleks. Loom rabeleb ikka. Suur on püüe vabaduse poole. Loom kraabib küüntega Inimese kätt. Hammustab, niutsub ja kibeleb. Käed hakkavad punetama. Kipitust on tunda. Kipituse tunne läheb suuremaks ja suuremaks ja suuremaks. Kass läheb aina metsikumaks, vahusemaks oma püüdlustes inimese haardest vabaks saada. Inimene jookseb mööda halle öötänavaid kellegi suunas. Ta jookseb ja jookseb ja komistab ja pisaraid voolab, sest Loom kipitab käes. Keset tänavat on valge laualinaga kaetud laud. Inimene paneb looma sinna alla. Kass kaob valge laudlina sisse. Inimene poeb kassile järgi. Valge laudlina all on Kärberi tänava maksavorsti pood. Inimene ostab loomale maksavorsti. Loom sööb, aga ei lepi. Inimene kipitab.
"Miik-miik-miiiiikkk!!! Miik-miik-miiikkk!!!" röögib telefon voodi kõrval.
Kell on 700. Peab tõusma. Peab efektiivne-positiivne-ennast ületav-mõtlev-analüüsiv-müüv-tootev-multifunktsionaalne-lepitav-ärasööv ja sisseütlev olema. Vaja minna ületarbimistsoodustavasse asutusse, millel on suured klaasist aknad ja saepuruplaadiga kaetud seinad. Vaja vältida kantseliiti ja olla loov matemaatik. Vaja välja näha, naeratada ja narrida kojamehi. Kõike seda on Inimene tänase päeva jooksul juba teinud ja oma suureks mõnuks avastanud, et kell on 1134 ja positiivsusest nõretav paks nahk viib kilomeetreid kaugemale kui hall argipäev, pilved, vihm, külm ja udused klaasid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment