Venemaa on muidugi ilmselge liialdus - käisin 8-aastaselt Leningradis jopet ostmas. Läksime loomulikult emme ja issi ja rongiga. Rong oli palav ja loksus. Teed pakuti. Linna jõudsime mingisugusel hommikutunnil. Oli külm ja paha. Ma ei mäleta, missugusel ajateljel see reis toimus, aga ilmselt oli tegemist ajaga alates novembrist kuni märtsini. Sadas lörtsi, puhus tuul, linna tänavad olid mudased, vastikud ja imbusid minu saapa sisse. Jube palju tuli kõndida mööda lõppematuid poode. Õiget jopet ei olnud. Kolm tundi peale otsingute algust ei tahtnudki laps-Muuk enam endale jopet. Kaks tundi peale jopeistu kadumise ametlikku dokumenteerimist viidi Muuk kuskile bazaari tagaruumi, kus helesinine roosa sisuga sulejope tütarlapsele selga aeti ja otsustati, et vohhh! krasiiiva!! Ja ära see õudus ostetigi, mis siis et Muuk oma uues kuues nagu michelin-man välja nägi. Muuk kandis oma joppi ustavalt järgmised kaks aastat, kuni Lapsevanem selle pesumasinasse pani ja kõik need kallihinnalised suled jope tagumistesse soppidesse läksid. Michelin-manist sai eriti suure tagumikuga michelin-grandma! Peale seda hakkas tärkama Muuki kriitikameel ja ta keeldus nii noores eas grandma olemast.
Aga jah - kõigest 9%. Kui kohutavalt vähe! Väga piinlik. Muuk on näinud vaid 9% sellest, mida sellel maailmal pakkuda on. Tuleb ennast parandada. Tuleb ennast kiiremas korras parandada.
1 comment:
see on üks mu lemmiklinnu. või vähemalt oli. nüüd, kui ta on st-peterburg, pole ma seal käinudki. mitu korda olen mõelnud, et läheks, aga ikka on asi katki jäänud.
ülikooliajal sai ikka paar korda suve jooksul käidud - õhtul liinibussi, ülivarahommikul kohal (linn veel magas ja ühistransportki veel õieti ei käinud), päev otsa jalutad mööda linna, hilisõhtul bussi, varahommikul kodus tagasi. olid ajad :)
Post a Comment