Kuhu kaovad radiaatorid?

Täna on oravate päev. Kiirete, väikese ja oranzide oravate siblimise päev. Muukile on meeldinud töine olla. Niisugune tunne nagu oleks mägesid liigutanud ning "asjad" lõpuks ometi arenevad kuskile. Mõnus, eksole. Ääretult rahuldav on tunda, et oled tegemas midagi suurt, millel võib olla tõsine väärtus, mis mõjutab mitmete kümnete inimeste elukvaliteeti. Nüüd kuluks vaid kuum saun õhtusse ja sauna sisse jääkülm Saku Ice suure sidruniviiluga (vaid sellisel kujul ja sellises olukorras tarbiks Muuk õlut, muidu ta ei eelista seda jooki).
Eduliseks ja eriti üllatavaks tegi tänase päeva ka Muuki erakorraline automüük. Laupäeval sai välja pandud eriti heade piltidega kuulutus ja täna õhtul on juba kaks ostjat olemas. Uskumatu! Midagi veel alla pole kirjutatud, ent suusõnaline lubadus on tehtud.
















Ja tegelikult on kahju temast ilma jääda, sest ilves on olnud tubli ja hea loom. Nuuks. Palju mälestusi ja muud säärast. Mälestus esimesest päevast temaga ja tundest, et see auto on liiga hea minu jaoks. Tundest, et tal on läikiv karv ja aumehe süda, head helid ja muud imetlemist väärt omadused.
Kohtudes ühe auto-ostjaga nägi Muuk TTÜ peahoone ees kummalist pilti:
1. sõidab Muukist 1 cm kaugusele keegi VW auto järelhaagisega
2. autost tõuseb välja keegi kõhuga mees
3. kõhuga mees kõnnib, kang käes, TTÜ seina poole, kus lamab ca 2-meetrine radiaator
4. kõhuga mees hakkab radiaatorit kangiga taguma!
5. kõhuga mees saab radiaatori pooleks!
6. Muukil on hämming
7. Muuk sõidab minema

Mis sai radiaatori kahest poolest - ei tea.
Võibolla valmistus kõhuga mees sügiseks. Ilmad on ju hakanud pilve kiskuma, päike on hakanud madalamalt käima ja õhus hiilivad ringi väsinud looduse vaiksed ohked...

Ida-Eesti, kuidas elad? Viimane osa ehk elu nagu filmis.

Juhtum Ambulartooriumis, kell 2200 õhtul.
Pühapäev. Lõke.
Osades: Tuuslam, Vanama, Elina, Tuhk, Pikk ja Jutukas.
Külalisesinejad: Eksavaatorimees, Stastik ja Molodoi.
Erikülaline: Zena.

Seltskond sebib ümber lõkke. Väljas on läinud piisavalt pimedaks, et lõkke välja lülitades oma sokke ei näe. Tähed taevas ähvardavad alla tulla. Puud praksuvad. Paku peal on pudel rummi ja kaks suitsukala. Muuk on viimased peaaegu, et üks ära söönud. Aga see polnud tema süü. Rummi omas Tuhk ja Pikk. Rummi jõi põhiliselt Jutukas. Keegi ei lausunud sõnagi.
Ühtäkki lähenesid maja nurga tagant lõkkele kaks kuju. Meesterahvad. Üks nimetas ennast Stassikuks ja teine oli lihtsalt Molodoi. Kanti dresse ja tenniseid. Istuti lõkke äärde maha.
Stasik: "A Masha djes segondja netu?"
Elia: "Net, ana v tallinne."
Stasik: "Nu, zhal."

Möödub kümme minutit. Maja ümber hakkab tiirutama kahtlane valge auto. Sõidab ühelt poolt. Sõidab teiselt poolt. Nagu ei suudaks otsustada. Järgmisena võetakse ette 90-kraadine kurv otse läbi aiamaa lõkke äärde. Ega auto ole kummist, eksole. Sõidab läbi küll.
Elia väljub endast. Milline jultumus! Sõita oma masinaga kellegi võõra inimese aiamaale sisse ja arvata, et nii ongi hea. Vanama väljus endast ja hakkas kepiga vehkima. Silmad sähvisid. Vanama lähenes masinale ähvardavalt kaikaga. Masin taganes. Valge viidi viisakalt aiast välja maja nurga taha sõiduteele. Lõkkele lähenes valgest masinast keegi neljakümnendates kõhu ja vuntsidega mees.
Lähenev mees: "Privet! U mena vodka jest!"
Kutsus ennast lõkke äärde, istus maha. Ja tutvustas ennast.
"A ja Volodja, ja na eksavatore rabotaju."
Seltskond noogutas.
"A võ shto zdjes delajete?"
Seltskond: "Sidim, kastjor smotrim, gavarim."
Ekskavaatorimees üritas seltskonnaga juttu teha. Selgitas, et tema olla kõva töötegija ja et kodus olla kuri naine ja et külavahel on tore purjus peaga ringi kihutada. Auto oli tal ka töö oma, nii et selle heaolust ta eriti ei huvitunud. Rääkis ta ka Stasiku ja Molodoi-ga. Uuris, mis on kunst ja mis ei ole. Naeris ja praalis kuni ühtäkki sosinal ütles, et tehke nägu nagu mind siin ei oleks kunagi olnud.... Mees hiilis nagu varblane minema ja hüppas üle aiateivaste sõidutee peale. Seltskond oli hämmingus. Eemal hakkasid kuuldavaks muutuma kellegi sammud ja pimedast ilmus nähtavale kellegi naisterahva blond soeng.
Zena: "Gde on?" (Tõlge: kus ta on???!!")
Seltskond: "Mõ ne znajem..." (Tõlge: meie ei tea... )
Zena: "No ja ze znaju shto on zdjes!" (Tõlge: ma ju tean, et ta siin on!")
Seltskond.....
Zena: "Ja ze vizu shto abvomobil zdjes!!!" (Tõlge: ma ju näen, et ta auto on siin!!")

Zena käib ringi ja märatseb. Seltskond on vait. Zena läheneb aia sellele osale, kust Ekskavaatorimees oli üle hüpanud. Ja karjub: "Võidi!!! Ja sjlõshu shto tõ tam dõshesh!" (Tõlge: tule välja, ma ju kuulen, et sa seal hingad!)

Zena oli üks häiritud olend. Ekskavaatorimehe unarusse jäetud naine. Blond ja kuri. Tuli ta oma meest koju peksma. Mees aia taga paadi all peidus. Välja ei tule. Hingab seal ainult. Naine seisis käed puusal kümme minutit ja läks ära. Ähvardas, et tuleb varsti tagasi. Ekskavaatorimees selle peale peidust välja uuesti lõkke äärde. Räägib, et me ei saa teda süüdistada selles, et ta oma kurjast naisest puhkust tahab. Vanama on ärritunud. Tahab ekskavaatorimeest lõkke äärest eemaldada. Selgitab talle roppude venekeelsete väljenditega, et tal on põhimõtteliselt siiber. Selgituste keskel hiilib mehe selja taha Zena ja haarab mehel kõrvast.
"No vot tõ gde!!!!" (Tõlge: siin sa mul oledki."

Noorpaar jäetakse õue vaidlema.
Osalised lahkuvad magama.

Poole tunni jooksul saabub öörahu.

Ida-Eesti, kuidas elad? Neljas osa.

Tuuslam: "Näe-näe. Suitsukala putka on seal! Teeme peatuse!"
Elia: "Tuuslam, neid putkasid tuleb siin veel vähemalt kaksteist."
Tuuslam: "Okei. Siis sõidame veel veidi."
Muuk võttis vahepeal teadmiseks, et peatutakse suitsukala putkas ja ostetakse suurde sinisesse kala. Hkmmm... kala, mille ilmselt ei ole mingisugust vaakum-pakendit, mis on üsna naturaalne ja lõhnab...
Kümme minutit sõitis suur sinine veel mööda maanteed Alatskivi poole edasi kui sattus ette suur silt KALA ning masin peatati. Müüa oli igasuguses suuruses erinevaid suitsetatud kalasid. Muuk läks ostis tomatit ja kabatshokki, Co hankis kalad. Kohtuti viie minuti pärast auto juures. Vanama oli veendunud, et luts on hoopis angerjas. Muuk ei mäleta, kas seda kala ka hangiti või mitte.
Siis saabus Alatskivi ja kõrts. Ja kõrtsis saabus pealinna salat ning heeringaleib.
Muuk ei jõudnud ära oodata, millal ükskord AmbulARTooriumisse jõutakse. Alatskivilt oli sinna veel kiviga visata. Aga täpseid maja mõõte või asukohta Muuk ju ei teadnud. Seega arvaski ta iga maja nurga taga, et no nüüd tuleb õige koht. Ja niimoodi umber tosin korda.
Peipsiäärsete külade võlu on hämmastav. Möödasõites olid teeääres palistatud sibulapärgadega, majad punased-kollased-lillad-rohelised, palju värve, palju päikest, palju ehedat inimest. Kunstihoone ise oli SUUR. Hoone ees oli astmeline trepp, nagu korralikule kunstigaleriile kohane. Uks oli kollase-lilla-sinise segu. Seina peale oli väikse raami sisse käsitsi maalitud hoone pühalik nimi. Maja asus teiste majade keskel. Nagu kõik majad Kasepää külas. Naaber oli paar meetrit sinna või siia. Inimesed sõbralikud. Kõik teavad kõike ja kõigist. Õhus oli tunda värskete kurkide, tilli ja sibulate uimastavat lõhna. Maja uks avati ning seltskond astus sisse. Näitus tabas neid kohe esimesel sammul.... fotod kohalikest musta äärisega ja raamitud. Fotod naistest, meestest, nende kassidest ja lastest. Fotod paatidest ja paadikuuridest ja talvel nööri peal kuivavatest aluspükstest, Peipsi ääres stringe ei kanta, räägiti; fotod kurbuses ja naerust ja usust ja hädast. Fotod vaesusest. Fotod surmast. Lilla mantliga vanatädi kummardas kadunukese haua juurde pingile. Hüvastijätt. Teekonna lõpp. Fotod puuriitadest ja värvidest ja pinkidest. Fotod joodikutest ja kalameestest. Igal fotol on oma lugu. Hea lugu jääb alati meelde. Ja see näitus jäi meelde. Väga ehe tundus. Eriti inimesele, kes ei ole enne niisugusesse kohta sattunud. Tabatud oli eelkõige erinevusi, kontraste meie, tallinlaste, igapäevaeluga võrreldes. Kas selle küla enda ehe pale ka kohalikele hea tundus? Kes seda teab... Ehk oli nägu liiga vahetu. Ja kortse liiga palju.
Loomekeeled räägivad, et selles majas on kuusteist tuba. Väidetavalt ei ole tubade arvu kunagi üle loetud ning kuusteist on vaid eeldatav number. Muuk eksis oma sealoleku ajal vähemalt kaks korda ära. Väga lõbus eksimine oli. Teise korruse tubadel oli mingisugune keerdkäik sees. Olgugi, et soov oli minna vasakule, sattusid ikka paremale ;).
Õhtused tabamused enne pimedat: