Lindudest ja käbidest

Eile oli lindude päev. Olin Lätis ja kuulasin jutte selle kohta, kuidas lätlased Eesti Vabariiki invasiooni planeerivad.
"Te peate suhtlema ka Eesti kliendiga, aga pidage meeles: nendel ei ole allkirjaõigust. Minul ja ainult minul on allkirjaõigus. Aga! Ka eestlane peab arvama, et ta tähtis on. "
Oeh, oeh, oeh, oehhhhh. Kuhu on kadunud mõistus? Kuhu on kadunud intelligentne viis äri teha? Kas tõesti inimesed on nii rumalad ja naiivsed, et nad arvavad justkui nende motiivid ei ole läbinähtavad.... ? Mis motivatsioon on inimesel mingisugust äri edendada, kui tal puudub oma maal allkirjaõigus? Detailidesse ma siinkohal ei süübi, see ei oleks minu poolt eetiline. Siiski, üldiselt võin juurde lisada, et täna hommikul lahkusin ma kodust mõeldes, et ma tahaksin näha Eesti, Läti, Leedu koostöö mudelit, mis tõesti töötab. Missugused on volitused ja missugune on suhtlemisahel? Mis on motivatsioon n.ö ühiselt asja ajada? Kui üks riik alustab tegevust ning planeerib laienemist sisuliselt oma tegevuse kopeerimise kaudu, siis... kuidas see mõte teoks saab, nii et ei teki olulisi probleeme? Kuidas saavutada kulude kokkuhoid, mida niisugune koostöö evima peaks? Paratamatus on see, et need riigid on kultuuriliselt siiski nii erinevad, et need lahendused, mis töötatakse välja Eestis ei sobi Lätile ja ei sobi Leedule, see mida tehakse Läits tundub, aga eestlasele imelik ja kohatu, samamoodi ei taha Leedu seda kasutada. Ja niisuguses kultuurilises situatsioonis pannakse osapooled vastastikku läbi irve naeratama ja noogutama, et teeme, teeme, teeme, adapteerime ja oleme õnnelikud. Samas see jutt ja suhtumine, mida seljataga viljeletakse on hoopis teine. Ilmselt oleme kõik liiga uhked ja upsakad, et kellegi teise lahendusi omaks võtta.... Ilmselt oleme ka liiga kangekaelsed, et alati avatud kaartidega tegutseda. Mõnikord võiks ju....