Ida-Eesti, kuidas elad? Esimene osa.

Õhus on tunda sügist. Loodusroheline ei ole enam nii ere kui enne. Puud-põõsad ei ole enam nii värsked kui enne. Meri ja järv on siiski veel soe. Temperatuur on väga vahelduv. Ja esimest korda mitme kuu jooksul oli hommikul nii pime, nii pime ja nii külm. Prrr! Muuk tahtis selle peale veel sügavamale oma voodiurgu pugeda ning teeselda, et teda ei ole enam olemas. Ta oli kui Alice imedemaal. Nurrus vaikselt oma kookonis ja nägi unenägusid. Nii taevalikult hea oli. Tõllu uni on täiesti fenomen omaette. See sarnaneb visuaalist ülekantud füüsilis-emotsionaali Trainspottingu Rentonile kui too üledoosi tegi. Mees vajus maa sisse, vaip kandus talle järgi, nagu maapeale haud oleks olnud. Mees pooleldi oli ärkvel ja pooleldi oli unes. Niisamamoodi on ka Tõllus magamisega. Voodi nagu tõmbaks endasse. Sügavale, sügavale, sügavamale. Uni saabub momentaalselt ja raskelt. Ronib kontidesse, ajusse. Algab sisekino. Põnev ja ligitõmbav. Tõllus on võimalik kasvõi kaksteist tundi järjest lihtsalt magada. Ja peale ärkamist tahta edasi magada.
Hommikune äratus oli pandud kella poole kaheksaks. Uhh! Kohutav. Muuk tõusis kell pool üheksa. Mhmh. Aga sellegipoolest jõudis ta tööle punkt kell 9, sest temas pesitses kiirete tähtaegade paanika. Ja nüüd ta siis ootab vastuseid. Paanitseb. Hillitseb ennast. Mõtleb Peipsi järve äärsetele vanausulistele.
Nädalavahe tundub nagu oleks juba nädalate kaugusel. See oli kuidagi nii teistsugune. Nagu filmist võetud.
Kell punkt seitse reede õhtul hakkas seltskond Muuk & Co liikuma Narva suunas. Meeleolu oli ülev ;)). Suurele sinisele saadi hääled sisse pandud. Vahter koos kogu oma "elamisega" peaaegu ei mahtunud autosse. Kaasa oli võetud pool magamistoakappi, tekk, pool õllevarudest ja veel üht-teist. Tallinnast väljasõidul sai ostetud kuskilt Statoilist pahaks läinud baguette´id ning suur ringsõit sai alguse.
Esimene peatus: Liimala rand. Kell oli tiksunud siis juba poole kümnendat tundi ning Vahter oli omandanud uue hüüdnime: Vanama ;). Rannas oli ca miinus kakskümmend viis kraadi sooja. Vesi peaagu omandas jääkirmeid ja Muuk ei otsustanud ujuma minna. Visuaalselt oli "asi" siiski üsna kena. ... Smaragd-rohelisi grandiooseid laineid jälgides kükitas Vanama veekogule lähemale ja katsus teda. Ta surus silmad kissitades kinni ning tema nägu väljendas valu. Vesi oli külm. Järgnes röögatus. Ja vaikus. Mets kaikus. Elia seisis jahmunult paari sammu kaugusel. Segadus. Kas Vanama on elus? Äge kätega vehkimine oli tõenduseks sellest, et Vanama on ikkagi elus...
Kell ca üksteist kohaliku NARVA aja järgi jõudis seltskond esimesse Statoili. JA SEAL MÜÜDI ALKOHOLI! Uskumatu! Ukse ees seisis must Mercedes. Selle sees dressipükstega vene keelt kõnelev "härra" rollnokk, kuldketid vehkimas. Muuk & Co ehk Vodkaturistid Tallinnast sisenesid Statoili ja varusid endale KELL ÜKSTEIST ÕHTUL kodusse jooki. Täitsa tore oli. Peale seda seisis ees seiklus Narva linna suurtel ringidel, et üles leida öömaja järgmiseks kaheks ööks. Äärmiselt keeruline ja pime linn. Ilmselt viimane põhjustas esimest. "Kodu" juures ei põlenud ühtegi valgustust. Ainus, mis vähegi ere oli, oli sõna ROSSIJA kuskil kaugel. Elasime täpselt piiripunkti juures. Taamalt paistis Venemaa. Meeleolu oli endiselt ülev.

To be continued...