Kaatitsa... kaatitsa... tararaaa.. tararaaa... taaararataraaa... tararararaaa ;))

Mõnikord sõidan oma sinises toreda sisuga autos ja tunnen nagu oleksin keset teed, jalad õhus, käed rooli peal ja paljas, see tähendab nagu mul ei olekski n.ö autokeret ümber... nagu oleks olemas ainult mina, minu mõtted ja minu maailm ja kõik see ülejäänud maailm näeb seda. Sõidan... sõidan.. olen õhus... roolin, olen tõsine ja vaatan, kuidas ka kõik teised roolijad järsku oma kestad kaotavad ja sõidavad õhus kõikide oma probleemide, rõõmude ja muredega... sõidab mööda kolmekümnendates mees ja pisut noorem naine tema kõrval... "Hmm.. mis täna õhtuks süüa teha.. Kana? Ahjuliha? Ei. See on liiga raske. Äkki makaroni? Hakklihaga? Töö peaks täna normaalsel ajal lõppema, siis lähen otse Stockmanni ja ostan sealt midagi süüa. Deodorandi peaks ka ostma..Missuguse?.. Kas sama, mis eelmine kord?... ". Mees tema kõrval: "Täna kell 2 pean sinna kohtumisele minema. SEB tuleb kohale. Ei tea, mida nad otsustavad. Huvitav, kas Peep tuleb ka kaasa?... ". Üksik naisterahvas roolis: "Pidin ma selle kirja talle saatma!? Kuradi loll olen ma ikka!? Ei ole normaalne niimoodi inimestega mängida. Huvitav, kas ta räägibki minuga enam... ". Ja nendele inimestele järgnevad järgmised ja järgmised ja järgmised ja kogu maantee muutub sumisevaks ELUKS minu silme ees. Ei ole enam ainult plekk ja ainult autod, ei ole enam ainult minu elu ja emotsioonid, vaid on kõikide elu ja kõikide emotsioonid kokku. Niisugustel hetkedel tunnen, et mina pole enam minu enda oma. Olen kuskil väljaspool ja vaatlen... Põnevad kogemused :).
Unenägusid olen ma näinud selles nädalavahes. Mitu, isegi. Ühte mäletan eriti eredalt, see külastas mind laupäeva hommikul. Selle unenäo nimeks paneksin: kataklüsm. Tegemist oli haldjate rünnakuga maale. Haldjad olid vaheldumisi head ja halvad. Minu isik põgenes halbade haldjate eest nii-kuis-jaksas.. läbi labürintide, läbi imelike tumedate ruumide, läbi vee ja läbi tule... põgenes suure tormi ja äikse käes, hingeldas ja lõõtsutas... hingeldas seni kuni üks hea haldjas võttis suurel futuristlikul sillal kätte kahemeetrise valge võlupiigi, millel tuled piigi tipus sähvisid nagu KITi autol ja äigas selle piigiga vastu maad, öeldes: "Saagu päike ja saagu soe ja saagu hea ilm olema!" Sel hetkel lõppes tormiline vihmasadu, tekkis metsik tuul, mis puhus äiksepilved eemale, taevasse tekkisid roosad-oranžid-punased-kollased pilved ja "jumal" päike tõusis vaevaliselt taevasse justkui Griegi "Hommikumeeleolu" saatel. Kogu see kliimamuutus toimus niivõrd kaasahaarav-puhastavalt, et mul jäi unenäos korraks hing kinni ja süda tahtis lõhki minna ja pisarad tulid. Unenäo lõpuks marssisin koos heade haldjatega mööda futusilda, mõlemad pool viiesaja korruselised piikhooned. Marssisime üheskoos parema maailma poole...
Ja muidu möödus nädalavahe nagu kiirrong: ootad ja ootad ja ootad perroonil.. kas ta juba tuleb? Müksad kõrvalseisja: mine vaata! Vaata, Sa näed kaugemale. Kas rong tuleb? Kõrvalseisja: ei tule veel. Kannatust! Ja lõpuks rong tuleb ja on reede ja on tore ja on kultuuritehas ja vodka mix ja näitused. Järgmiseks näed vaid rongi tagumist vagunit, kuuled signaali ja ... läinud ta ongi.
Seekord mahtus vagunitesse reedeõhtune üritus kultuuritehases, kus isik Muuk ei kandnud kleidi (!) all aluspesu ja tegi lava ees Shakirat, kus rippusid koltunud seinal isik Marlboro Man`i kuntsitööd ja Punamütsikese pildishedöövrid, kus pakuti rohelist õuna-vodka mixi, kus oli purupurjus kuningas Vakl ja kaaskond, kus olid toredad ruumid ja retro ja reformvoodid ja taskulamp ja uudishimu ja lõpuks Kiisu takso, mis viis Von Krahli, kuhu ei saanud sisse, sest hordid oli normaalsed inimesed vastu ust lömastanud, Muuk istus taksos sees ja Tuuslam üritas asjadesse selgust luua, peale asjaolude selginemist sõitis takso Linnahalli Statoili, kust Muuk tõi pantraha eest ära kaks pakki hapukoort, mida siis Tõllus paki pelmeenidele peale serveeriti ja siis täiskõhuga kell kolm öösel magama mindi.
Järgmises vagunis oli eelpool kirjeldust leidnud Lauka Seepia. See oli supervahva. Sai loodust ja sai fotot ja sai õhtul Roosalembelise käest kartulit sealihakastme ja salatiga.
Ja viimases vagunis oli retk patarei vanglasse: okastraat, neiu Nokamüts, tädid liipritel, suured angaarid, roostetanud meremiinid Baskervillide koeraga, Suur Tõll, Lembit ja kalamees viie spinninguga... Ühesõnaga laupäeval oli idee minna seenele, aga sai jõutud Viru raba laukasse alasti hüppama ja pühapäeval oli idee minna vesilennukite angaari, aga sai jõutud kuskile Patarei vangla ette ja taha ja külje peale Paljassaare sadama kanti, kus oli tore. Tegelikult.
Ja tänase päeva õpetussõnad on järgmised: vihm teeb head! Seeni saab! ;)