Naeratustest keset vihma

Naljakas on avastada, et inimeste eludes on sel määral kokkusattumusi. See tuletab mulle sedasama autoroolis ja õhus ja paljas oleku tunnet meelde: olen ise ja oma eluga teiste elude keskel ja need on justkui sel hetkel kõikidele osalejatele näha ja tunnetada.
Minul on olnud üks tõesti absurdne päev: hommikul ei jaksanud üles tõusta, sest eile öösel sai muidugi rohelist miili silmad punnis vaadatud ja siis ei saanud ju kohe magama jääda ja siis oligi nii, et iluund jäi ca 5 tunni jagu... ja siis ületarbimistsoodustavasasutuses olid inimesed kui palgiga saanud, sest asjadest, millest ma olin juba kuid rääkinud ei paistvat keegi justkui midagi teadvat, niisugune eriti ebameeldiv paigaltammumise-tunne, nagu sooja ila sees kõnniks ja kõnniks ja kõnniks ja nagu ei kõnnikski edaspidi, vaid tagurpidi...
Niisiis, vorpisin "asju" teha ülehelikiirusel, aga tunne oli kui elaksin vaakumis ja siis oli veel kell pool kuus vaja kohe mingisugune vana tehing kuskile kahe kuu taha saata ja siis oh ootamatust! kella kuueks pidi minema veel ühele eriti a-progressiivsele koosistumisele, mille põhiline eesmärk oli selgitada "kus me ikka hetkel oleme ja kuidas me siia saime?". Eksole. Tagatipuks sellele, et päev oli kurja kulmu täis, sai seelikusaba metsikult märjaks ja peksis mööda sääri kui paduvihmas mööda asfalti jooksin ja siis ajasin endale makrastruudlit enne härrade ja prouadega kohtumist peale ja see voolas mööda minu helebeeži seelikut alla, mis niigi märg ja kole oli. Ja kui ma kella poole kaheksa ajal lõpuks koju jõudsin, siis oli külmkapp tühi ja omamajapoes jooksis (loe: tuikus) ukse peal vastu lahtise püksilukuga alkohoolik. Tal olid jalas määrdunud hallid viigipüksid, helesinise triibuga särk, mis lahtisest lukuaugust eriti visalt välja hüppas ja valged/hallid aluspüksid... Pidi mu peaagu maha jooksma. Poe sees oli tema südamedaam veel leti küljest kinni vaarumas ja kisas: "Kas Bocki õlut ei olegi vää!!!?" Hiilisin tasakesi poodi sisse. Olin juba ära unustanud, mida ma sealt üleüldse tahtsin. Ja üritasin ennast mitte häirida lasta "persoonidest". Vahtisin siis tuima näoga: Rakvere viinerid, Saaremaa viinerid, juust, majonees, tomatid, kaks banaani, veetsepaber, alkohol, vorst, cocacola ... noo mitte midagi ei taha. Läksingi samamoodi poest välja nagu olin sinna sisse tulnud. Lonkisin koju ja vajusin suuretoa diivanisse. Ja et kroonida seda suurepärast teisipäeva, siis maksin arveid... jube palju arveid maksin ära ja mõtlesin, kuidas ikka erinevad instantsid inimestelt viimased rahad tahavad kätte saada...
Kella kümne paiku kirjutas Rohtla, et tema oli tundnud selles päevas õnne ja see oli olnud üks neiu, kes särav-naeratades vihma trotsis. Ja selle peale meenus mulle, et kogu selle möödunud päeva heledaim naeratus tuli täpselt samast nägemusest: sõitsin autoga koosistumiselt tagasi ületarbimismajja, vihma kallas nagu ei kunagi varem ja minust paremale jäävat kõnniteed mööda sammus üks noor neiu ja naeratas... Tal oli seljas miski punakas mantel ja oranžid juuksed olid palmikusse seotud ja ta naeratas. Ilus oli. Selle naeratuse siirust ja headust oli südames tunda...
Kell on 22:53. Pesu vajab kuivama panemist. Sahtel vajab lugemist. Uni vajab magamist :).