Palat nr 326 AUDIOTERAAPIA

Helesinine, helesinine, heledaim sinine .... Hea, hea on olla. Pilved, suured udused ja läbipaistvad pilved minu all ja sees ja peal. Minu käsi on kõrgusjuhtimise kangil ja surub seda üles. Lendan, ma lendan ja lendan. Tunnen, kuidas võimsad mootorid mind edasi viivad kõrgele ja kaugele. Nagu unistus. Kergeim ei olegi enne olnud.
Alateadvus: "Sa pead nüüd üles tõusma. Vaja minna. Vaja minna. Hop! Hop! Hop!"
Helesinine, hele-hele-hele, hea, hea hea.. heeaaaaaa.....
Alateadvus: "Kurat! Kas sa saad!"
Silmast on nüüd 1mm pragu lahti, mis vaatab välja. Käsi kobab paremale. Seal peaks olema telefon. Kobab, kobab... Ahah! Kandiline ja kõva asi. Peaagu, et käes. Küüned kraabivad korpust... Viimased klahvid ja KOLKS! Telefon lendab põrandale. No mis jama! Silmad on lahti. Käsi on nüüd ühendatud mõistusega ja haarab telefoni põrandalt. Kell on 746. Oi kui tore. Veel saab magada.
Helesinine! Lendame! Taevas! Jaa!
Kell on 802. Silmad on lahti. Vaatan lakke. Tuleb meelde, et õhtuti moodustab tänavavalgus ja post, mis akna taga seisab lakke peenise. Hommikuti, tuleb täheldada, et peenist ei ole. Tekk ära. Üles. Olen jälle alasti. Kõnnin sooja ruumi pissile. Jube ükski on olla. Keegi ei räägi. Nagu oleks muu maailm välja surnud. Pult - vajutan number nelja. ETV. Tartu terevisioon. Mnjah. Mitte midagi huvitavat. Mingisugune vanem daam rääkis asjalikult millestki. Isegi teemat ei mäleta ma praegu enam. Igatahes, see daam meenutas mulle neid arstide horde, keda olen viimased kaks kuud öökimaajava sagedusega nägema pidanud. Pöörasin pilgu telekalt. Vastik. Kus on minu helbed? Eneli on minusse tekitanud soovi hommikuti helbeid süüa. Enne ma sellega ei tegelenud. Aga, et lugupeetud Dr. Suidre suvatses mind manitseda, et vaja süüa ja kodust enne välja minna ei tohi, kui ON SÖÖDUD, siis sõin. Kohusetundlikult. Järgmisena dussi alla ja riidesse. Dussituba peaks koristama! Põrandale on settinud muljetavaldav kiht katlakivi. Ei ole viisakas! Üldse ei ole viisakas. Ja kappi peaks koristama! Riided on seal virnas nagu mingisugusel täikal. Väga kohutav. Kõige ebameeldivam koht, mida üldse koristada ongi ilmselt riidekapp. See lihtsalt on niisugune suur ja peab palju mahutama ja läheb alati korrast ära, sest riideid on palju ning enamikku nendest ma lihtsalt ei kanna. Aga see ei tähenda, et ma kõiki neid läbi ei sorteeriks peaagu, et igal hommikul. Masendav. Masendav, kui edev inimene ma olen. Edevus on enesetunde küsimus. Hetkel näiteks häirib mind see, et ma pole saanud ennast ca kaks kuud liigutada. Väga häirib! Tegemist kurgutõvedega, mis minu keha on ilmselt püsivalt hõivanud. AGA! Tuleb võtta kasutusele taas ignoreerimistaktika. Seega, Tallinna maanteed, here I come. Suur sinine ootab Siilis äraviimist. Jah, kallis sinine, tulen-tulen. Kohe tulen. Laupäeval, näiteks.
Kell on 830. Väljumine. Ilus ilm. Seekord kuulame Nek´i. A la italiano. Pisut lame muusika tegelikult. Aga itaaliakeeles - see päästab pisut. Sõidan ülbelt läbi linna ning maandun täpselt kell 850 Mustamäe Polikliinikus. See on nagu ajas tagasiminek. Aasta 2006 lõppeb selle asutuse uste taga. Trepid, käpp trepil, pehmed ja hoogsad sammud. Üles, üles, üles, üles. Uks. Ei puuduta linki! Kes teab, missugused inimesed seda linki on enne puudutanud. Igasugused ebapuhtad käed. Käed, mille sisse on köhitud tuberkuloosipisikuid. Käed, mis on vanad ja päevitunud; käed, millel näha veresooned ja luud ja lihased. Käed. Mitmed, mitmed käed. Sisenen uuesti sellesse ruumi.
"Palume numbreid mitte võtta!"
"Riietehoid suletud 01.06.2006 kuni 31.08.2006!"
Ilmselt on asutuses alguse saanud õnnis suvi ning pooled lugupeetud kitlitest on päevitama läinud ning soovitavad oma patsientidele sama. Sain makstud tervelt 175 krooni oma mandite kiiritamise eest. Kabinet nr 220, II korrus. Astusin sisse. Kedagi ei ole. Rida valgeid kardinaid. Rida maailmasõja-aegseid instrumente, mis vist peaks patsientidesse mingisuguse respekti tekitama selle asutuse vastu. Mind kästakse väljas oodata. Istun siis koridoris, nagu truu koer kunagi. Ainult matti ei olnud seal, mille peale ennast pikali tõmmata. Lülitan telefoni sisse ja välja. Mõtlen, et kas helistada registratuuri ja küsida sealt Dr Zelikmani number või mitte. Või äkki lihtsalt minna ta ukse taha seisma ja lootma, et mind vastu võetakse. Otsustasin viimase kasuks. Sain lõpuks elektrifitseerimisprotseduure alustada. 3 minutit ühele poole ja 3 minutit teisele. Enne seda vaseliin sinna ja siia. Peale seda vaseliin paberiga maha ja piiritust peale. Väga progressiivne värk!
Kell on 925. III korrus. 323 Dr. Zelikman. Inimene sees. Ise ei saa minna. Ootan. Põrandakate on ilmselt aastast 75 pärilt linoleum, mille otsad on ca meetri ulatuses lahti. Jube põnev, kes seal lahtiste otste all elab? 326 Audioteraapia. Toolid ja inimesed. 321 Tööinspektsiooni Med. Komisjon. Väljub sellest toast inimene. Meesterahvas. Vist ümbes viiskümmend. Peenis poolde põlve. See lihtsalt jäi silma! Ma ei saanud sinna midagi parata. Peale paraadkõndi ta istus. Peenis oli endiselt pooles põlves. Mina üritasin iga hinna eest "sellest" mööda vaadata. Pea käis siuh-siuh paremale ja vasakule. Peenis oli keskel. Sinna ei tohtinud pidama jääda! Lõpuks peenis lahkus. Põhjaliku observeerimise tulemusena nägin, et antud koridori keskmine vanus koos arstidega oli ca 50 aastat. Kuhu ma olen sattunud?! Huvitav, kas 1: ma üldse elan 50aastaseks ja 2:kas ma siis koos teiste 50aastastega pean arsti juures käima hakkama. Arvestades tänapäeva meditsiini Eesti Vabariigis on kõik võimalik. Kui inimene on noor ning vist veel jaksab kõndida, siis arvatakse, et kõik on üldjuhul hästi. Temaga ei tegeleta, sest ilmselged ja silmaga nähtavad sümptomid ju puuduvad. Mis siis, et inimene on kaks kuud palavikus olnud ning vaegunud voodi ja kontori vahel. Mis siis, et neelata on valus! Mis siis, et südames pisted on! Mis siis, kui igasugune eluisu ära kaob! Jah. See on imelik tunne, kuidas mõistus dikteerib, et ... "nüüd peaks sa tundma seda, teist ja kolmandat, sest tavapäraselt sa nii tunned". Igatahes. Üsna halb seis. Aga, alati jääb lootus üks hommik ärgata ning tunda, et maailm vajab päästmist, tõstmist, vallutamist, paigalt nihutamist. Ja siis on hea hingata sügavalt sisse ja välja ning manada näole suurim naeratus, mida enne nähtud on ning samasuguse naeratusega majast õue astuda.
Kell 1005. Pääsen Zelikmani juurde. Kõik analüüsid on korras ning põhjust operatsiooniks ei ole. "Ravige edasi. Tulge minu juurde järgmine neljapäev ja siis saadame teid perearsti juurde tagasi. Las tema uurib." Heh. Megairw. Mainiks siinkohal juurde, et minu perearst on sõimamiskalduvustega ilmselt paberiteta amatöör, kes mind lihtsalt koju saadab ning ütleb: "Kuristage! Headaega."
Niisiis, minu tänahommikuse pika monoloogi mõte on olnud selles, et ärge kunagi Eesti Vabariigis haigeks jääge. Või siis vähemalt ärge jääge haigeks kui olete veel noor inimene, sest te tõepoolest ei huvita kedagi. Olete üsna üksi oma võitluses parema enesetunde nimel. Trotsite ja ignoreerite ning üritate olla ja naeratada, vaatamata kõigele. Ja nii ongi ainuke, viis kuidas olla saab. Ja see ongi vaid olemine, mitte elamine. Sellest on kahju.
Aga! Tegelikult on ju tore ka. Eksole. Eile öösel, näiteks. Sain rääkida jutte "asjadest". Väga põnev. Asjad, mis kinnitatakse inimeste külge. Niisuguseid asju on muidugi erinevaid. Neid on erinevas värvuses, erinevas suuruses. Ja me siis otsustasime, et ilmselt peab olema väike ja .... värv jäigi paika panemata. Vestluspartner arvas, et esialgu tuleks asi kinnitada temale. Jõle hea! Huvitav, miks tema peaks oma uudishimu kõigepeal RAHULDATUD saama! Ilmselt ei ole see teema veel täiesti paika pandud. Igatahes. Öös on jutte ja asju ja tegevusi. Mõned neist on üsna triviaalsed, mõned täiesti ebakonventsionaalsed. Ja mõned paneks paljud punastama. Ning osadest me oma lapsevanematele kindlasti ei räägi. Võibolla ei räägi isegi endale, isegi sosistades mitte. Aga teeme ikkagi. Inimene on kummline LOOM. Tal on instinkid. Ja aegajalt kui need pinnale kerkivad, siis jälgib ta neid ning tunneb ennast osakesena loodusest. See tunne on hea. Nagu ka armastada on hea. Ja ka elada on tegelikult hea. Või petame me ennast?