Muuk istub kontoris. Peas on kõrvaklapid. Greig. Mäekuninga koopas. Väga bravuurne muusika. Sobib suurepäraselt niisugusesse halli päeva nagu see. Täna on 14. päev juuli kuus. Uskumatult palju päikest on selja taga, nii sõna kaudses kui otseses mõttes (minu shokolaadipruun selg koorub pisut Pärnu naisteranna halastamatust päiksest). Esimene hall ja pisut nutune päev üle kolme nädala. Selles on midagi erilist. Üles ei saanud üldse hommikul. Silmalaud olid tinased, täiesti tinased. Kehas oli mingisugune vastik rammestus, niisugune rammestus, mis esimeb siis kui inimene haigeks hakkab jääma. Fui! Fui! Fui! Ei taha! Tõesti! Viimasel ajal on nende haigustega väga kehvad lood olnud. Olen poole aasta jooksul külastanud igasuguseid meditsiinilisi asutusi viis korda rohkem kui kogu ülejäänud elu jooksul. Nii, et - ei taha! Aga pole hullu. Hirmul on suured silmad. Inspekteerisin oma kurku ka ca viis minutit järjest autopeeglist. Loodan, et keegi ei näinud.
Kell 4 on koosolek. Ja peale seda on Rakvere, võibolla. Tuuslam tahab minna. Ja mina tahan Tuuslamit. Niisiis, loogikakett on üsna väike sellel lool :).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment