Astraaldimensioon

Kuum, kuum, kuum on olla. Tunnen, kuidas seniidipäikese halastamatud kiired minu selga sirestavad. Selg on niiske, sätendab pisut päiesevalguse käes. Hele on. Väga hele. Silmi peab kissitama, et midagi näha. Ja selletõttu olengi surunud pea lamamisteki sisse. Lihtsalt olen. Mõtlen suuri mõtteid, kuulan ookeani, kuulan sind enda kõrval. Käsi! Täiesti jääkülm käsi minu seljal! KARJATAN! KÕVASTI KARJATAN! See on kui šokk. Elektriimpluss minu närvisüsteemis. Sa oled oma külma käe kiusuks minu kuumale seljale pannud. Sa oled hoidnud käes JÄÄD ja siis selle minu seljale pannud. Ilmselgelt oled selle tükiga eriliselt rahul. Sa naerad. Kui olen šokist rahunenud, vaatan sinu naeru. Jään seda vaatama. Ei võitle. Tema hoopis võidab mind. Soolased lokid, päike sinu näol ja sinised silmad. Su silmad on õnnelikud. Sina oled õnnelik ja tunnen, kuidas sinu õnn tasakesi minu sisse hiilima hakkab. Tulen sulle lähemale. Aeglaselt, aga sihikindlalt. Tulen nii lähedale, et tunnen sinu hingeõhku oma näol. Vaatan silma. Ja tunnen, kuidas need vastu helgivad. Suudleme. Suudleme. Suudleme. Suudleme. Ja minust on saanud neljadimensiooniline astraalkeha. Tähed. Taevas. Ja Maa. Piiritlematu tunne, Mind ei ole enam. Olen kadunud sinu suudluse sisse. 32 soojakraadi. Suudlus on lõppenud. Haaran sind haardesse ja tirin vette. Suurde sinisesse ja sooja vette. Seal suudleme uuesti. Kui avame silmad, siis on meie kohal tähistaevas. Selge ja pisut sünge.