546

Tänahommikune tõusmine oli eriti ilus. Kell oli 546 kui esimest korda silmad avasin mõttega, et kas peab juba jälle minema. Tuuslam oli mul siis veel kaisus ja lõhnas seal eriti hästi. Tuuslam oli üldse erakorraliselt tore kõik need kolm päeva, mil koos saime olla. Olgu, reedene algas väikese tsunamiga, aga ei hullu. Ka tsunamid võivad mõnikord kasulikud olla. Ei saagi olla nii, et kahel erineval inimesel ei teki kunagi lahkhelisid. Pealegi, nagu ütleb Sinijärv: "Arusaamatused panevad aru saama ning on selletõttu oodatud sündmused." Olen temaga nõus. Mina saan nüüd paremini aru.
Et ma juba kõnelen siin bravuurselt oma pikast nädalavahest, siis võin ka edasi rääkida, et peale tsunamit läksime pesubetooni otsima. Tuli välja, et selle leidmiseks tuleb sõida Tartu maanteele, sealt keerata ära põllule, põllul olevast kolmest ristteest valida alati vasakpoolne, siis uuesti peateele välja jõuda ja siis keerata ära jälle vasakule, kus on sinine viit: Kiili. Pesubetoonimaja oli tore. Seal oli punane tünn ja väike hall tünn. Punane oli upakil nagu pisa torn, hall oli pisike nagu muff. Tegin pilti ka. Ja siis oli seal estakaadi peal sinine žiguli ja tuuslam. Tuuslam muidugi ajas oma asja ka. Käis betooni murdmas ja viskas sellest tüki oma autosse.
Koos betooniga läksime sood ja raba otsima. Männi soo oli selle soo nimi ja raba nime ma enam ei mäleta. Me ei leidnud kumbagi. See-eest avastasime toreda kivi, mille taha pissile minna. Ja peale pissilkäiku toreda põllu, millel tuuslamist paarsada pilti teha.

Õhtul käisime nokus krevette söömas ja šnelli tiigi ääres jacob`s creek merlot 2004 reserva veini joomas. Vein paneb inimesed siiraid jutte rääkima. Rääksimegi. Lastest, tulevikust, olevikust, armastusest, kassist ja tundest. Pooliku pudeliga hakkasime kodu poole tagasi jalutama. Kass oli ka kodus. Andsime talle hapuks läinud piima. Võibolla sellepärast teda järgmisel päeval ei olnudki. Võibolla sellepärast ei ole teda siiamaani. Muuk on teda otsinud. Isegi tagurdas autoga ilmarise kvartalis paar blokki, sest eespool kõnniteeserval istus samasugune triibuline kass. Ei olnud tema. Ei olnud. Koduhoovis jäi veinipudelist alles vaid viiendik. Täpselt niisugune suurus, mis mahtus savikruuside sisse. Kallasime. Jõime, peaagu et lõpuni. Siis tulid lambad ja roosid ja saepuru. Tuuslam naeris ennast kõveraks.
Ja järmine päev tuli muukil eriti kõvasti. Tuli kaua, aga korralikult ja pilbasteks oli muuki keha, mõistus ja hääl. Võiks ju proovida kirjeldada seda tunnet, et nüüd tuleb ja tuleb ja tuleb. Aga ilmselt on see kasutu, sest tulemine iseenesest on niivõrd tunnete keeles kirja pandud nähtus, et kirja keelde on seda raske ümber tõlkida.
Ka sünnipäev tuli peale suurt tulemist. Ema oli meeletult vaeva näinud: tuuletaskud, tomatid ja sinihallitusjuust. Puuviljad ja cream brulee. Kanasink, sigasink ja kartulid. Roosa kook, rosinatega kook, jäätis ja kohupiim. Ilmselt oli ta võtnud igast letist midagi ning sellest suurepärase roa kokku voltinud niisugustele tänamatutele rüblikutele nagu meie. Ei olnud meil õrna aimugi, et ema niimoodi rahmeldama hakkab. Kui oleks, siis ei tea, kas südametunnistus oleks tulla lasknud.
Oli õhtu. Oli öö ja järgmine päev. Pühapäev. Viisin tuuslami linna. Sõime quiche´i ja olime õnnelikud. Olin oma jala kopli kurja koera eest joostes läbi väänanud ja sellepärast vist läks mul quiche´ist süda pahaks. Läikisin siis pisut Bonaparte´i kohvikus. Rääksime tuuslamiga lapsevanematest. Me räägime nendest rohkem kui me neid näeme. Südametunnitus ja hirm ühtepatta. Kella neljane uinak ja jalutuskäik vanalinnas. Öine sessioon raudteerööbastel. Elu on ilus. Kahekesi.
Ja nüüd olen kronoloogiliselt jõudnud tänasesse hommikusse, milles päike mind kell 546 silmi paotama ajas. Kergitasin kaks kulmu ja haarasin telefoni kätte, mis minust paremal lehmalüpsipingi peal asub. 546 oli kell. Aega veel oli. Ja magada sai. Neli äratust hiljem lahkus tuuslam. Hoidsin tema pintsakukarva veel pisut enda käes ja tundsin, kuidas linad olid tema ihust veel soojad. Magasin edasi. 4 minutit. Ja siis avastasin, et päev on. Ja vaja minna. Teadsin, et tööl on suviselt aeglane päev, milles ei ole enam väljakutseid. See pidurdas pisut. Aga läksin ikkagi. Olin esimesena kohal. Päeval käisin kurku määrimas - jube kibe oli! Ja nägin lapsevanemat. Mhmh! Lapsevanem on minu suhtes resigneerunud seisukohal. Teatasin talle, et kui minu kodukoht peaks osutuma haigeks ja kui ma pean selle maha müüma, siis üürime tuuslamiga koos korteri. Ta ei vaimustunud sellest. Ega ta ka selle kohta suurt öelnud. Vaikis lihtsalt. Selle vaikimise sisse oli kummaline öelda - by the way: tuuslam tervitab sind! Ma siis ei öelnud. Loodetavasti annab tuuslam mulle andeks. Lõuna lapsevanemaga oli kui vestlus läbi helikindla seina. Üks rääkis üht, teine teist ja kumbki ei tahtud kuulata seda, mida kummalgi tegelikult öelda oli. Muuk lõpuks ei rääkinudki midagi. Kuulas lihtsalt. Ja avaldas oma peas kõvasti arvamust. Barrikaadid. Kõik barrikaadidele!
Lõuna sai otsa. Koogid said ostetud ja külmkappi viidud. Hoder (hispaaniakeelne vandesõna)! Ta ei söö ju magusat! Varsti lähen uuesti poodi, et hispaanlasele ärasaatmispeoks soolast osta.
Kell on varsti 546 õhtul.
Lahkumine offisist.