Unine silm

Unine silm vahib keset turritavaid ripsmekarvu ja üritab sellelt helendavalt ekraanilt midagi mõistusepärast välja lugeda. Mõte ei järge. Mõte on juba soikunud ja lennanud mõnusamatele jahimaadele, sinna kus on vaikus, rahu, hingepuhkus ja Sina. Kas inimene saab lihtsalt olla, olla selle sõna kõige otsesemas tähenduses ja mitte mõelda? Kas mitte-midagi-mõtlemine on mingisugune eraldi vaimutegevuse liik? Kas on võimalik aju funktioneerimine peatada, tekitada kaines olekus mälulünk? Unine silm vajub matsutades pehmete nahakurdude vahele, seal on hea, isegi väga hea. Kuid mis on see miski, mis seda hea-olemist tagant piitsutab ja silma ikka taas välja kutsub? Üleval-olemise ja mõtlemise võlu, tung midagi iseendast jätta, välja visata päeva jooksul kogunenud erinevate minade dialoog? Unine silm jääb mõttesse, isegi seal pehmete nahakurdude vahel leidub midagi, mille üle vaikides meelt painutada. Kas ta silmad on ikka veel nii sügavsinised? Kas ta magab praegu oma mesimagusat ingliund, keerates oma mõnusalt seksikat keha pehmete linade vahel? Vaikus, vaikus, vaikus ja minu südametuksed...ma näen Sind ja midagi pole muutunud. Sina oma igati loomulikus sürreaalsuses lesid äraolevalt. Sa ei tea...Olen vaikselt pugenud Sinu lõhnade sisse ja õrnalt otsa ette suudelnud. Sa ei tea, aga võibolla nii ongi parem... Unine silm uitab ekseldes ja upub irreaalsusesse. Peatumatu eluvool saab uue mõiste: mina-olemine iseendaga, egoistlik maailmapildi käsitlsus altruisti vaatevinklist, vaikne, lõppematu soikumine mälu kaugetesse salajatesse soppidesse, ei kuskil olemine, midagi materiaalset. Eksisteerib tunne ja see ongi kõik. Paratamatute asjaolude sundimatu vastasseis. Ja nii me saamegi kõigest aru ja Sina jääd alati ilusaks ja siiski jääb situatsioon alati paratamatuks ja ometi jääb mõte alati olevaks. Kui õnnelik on inimene, et ta mõtleb, sest ainult mõttel puuduvad paratamatuse piirid...