360 kraadi

Eile tuli televiisorist kurb film. Kadunud mees sai teada, et tal on kanser ja ta otsustas oma teismelise pojaga maja üles ehitada. Väga südantlõhestav suhete draama oli. Muuk vaatas kuni poole üheni keset ööd ja laristas nutta. Poiss nägi välja nagu Velvet Goldmine`i ja Placebo segu, nuusutas liimi ja tõmbas kanepit ja oli muul moel iseendaga raskustes. Loo püant: surev isa andis pojale tagasi elu mõtte ja kui see ülesanne oli tehtud, siis vanem mees maeti. Võtab ohkama.
Hommik on olnud observeeriv. Muuk ei suuda veel täies mahus keskenduda, sest olemine on kuidagi alla normaalse. Võimalik, et ta sai eilse rattasõiduga külma. Aga ei midagi hullu. Pisut kibe siit, pisut kobe sealt. Tal on ka täiesti uus ja täiesti omaette tuba. Uksega ja puha. Suure aknaga ja puha. Suur laud on ka sees. Istub ta nüüd siin ja mõtleb, et varsti peab oma lubadusi täitma hakkama, tegelema Suure Mõtlemise, Maailmavallutamise ja Rusikaseaduste Lammutamisega.
Ja nagu korralikus kinnisvara portaalis ikka, üritame edasi anda 360 vaate Muuki uuest platsist: selja taga asub sein, seina peal on paar plakatit ja metallist nöörid, et sinna oma mõtteid üles riputada, paremal käel on suur aken, kust paistab Kassisaba rajooni mõnus elamine, majad, majad, mitmemiljonilised majad oma suurte verandade, saunade, mullivannide ja jaapani stiilis aedadega. Taamal kõrgub Pikk Herman. Lipp lehvib. Õhtuti kuuleb siin Eestimaa hümni. Hommikuti kuuleb hümni Muuki kodus, aga selleks peab õige aastaaeg ja tuuletu hommik olema. Mõttemaja elanikud on tornis ronimas käinud, puudutanud oma pisikeste käekestega lippu ja olnud õnnelikud. Ähkides tuldi siis majja tagasi ja joodi siidrit kaneelisaiakestega. Paremat kätt aknalaual, mis on ca poole meetri laiune ja kahe meetri pikkune lamab hunnik trääsa: pappkastid, kaustad, lauarääkijad, kaelarääkijad, t-särgid, paberinäidised ja muu hulgas ka pilt Muukist, mis sai tehtud kunagi kaks aastat tagasi ning Muuki karikas. Otse ees on kaks kappi, milles on veel trääsa. Kappide kõrval vasakul käel on uks, mille taga on veel trääsa. Vasakul käel on tahvel, kuhu mõtteid kirja saab panna. Tahvel jätkub seinaga. Ja seina taga on veetsee, kus käiakse hommikuti pissil. Ja mõnikord ei ole seal paberit ning legendid räägivad, et kord olnud keegi härra hommikul veetsees olnud, mitte-pissil. Järjekordselt oli paber otsas. Härra avastas selle liiga hilja. Helistas teisele härrale samas majas: "John, John, mul on probleem veetsees!" John koosolekul: "Mis, mis?? Mis Sa ajad, mul on koosolek!" Härra: "John, ma ei saa enam... " John sosinal: "Mis Sa jamad?" Härra: "No saa aru - paber on otsas ja ma pean kohe kohtumisele minema!" John vaikselt: "Oot, kohe tulen." John lahkus koosolekult, viis Härrale paberi ja elu läks kenasti edasi. Sellest ajast saati ei ole endiselt veetses nr 2 aegajalt paberit. Alati saab ju koosolekult välja minna ja kaasmaalane sõna otseses mõttes hädast päästa.
Ja elu jätkub.
Pisut teisiti.