Muuk hängib keskustes ja moraliseerib

Eile käis Muuk kümnes kingapoes. Kõigepealt külastas ta Kristiine keskust. Nimetatud pood positsioneerib ennast kui Eesti rahva moemeka. Siiski, see ei saa ju kunagi nii olla. Kristiine keskus ei ole moemeka. See on väga hea asukoha ja tasuta parkimisega Tallinna mõistes suur kaubanduskeskus, kust saab paaril juhul osta hea raha eest mõned riided ja kui õnnestub, siis ka mõned saapad. Moemekast on asi kaugel. Eriti veel arvestades seda, et keset keskust on rajatud Scotland Yard. Muuki arvates on ebaintelligentne niisugusesse asukohta rajada pubi ja kuidagi imelik on seal ka söömas käia. "Väljas söömine" olgu selebratsioon omaette. See on toiming, mille eest makstakse arvestavas koguses raha, seega toiming ise peab olema mugav, privaatne, söök peab maitsema ja teenindus võiks olla kui mitte kiire, siis vähemalt sõbralik. Kuidas saaks niisugust toimingut korraldada keset Kristiine keskust, kõikide närviliste shoppajate keskel? Kujuatage ette: te istute ja hakkate kartulipüreesuppi sööma ja teist tuiskavad mööda sajad naisterahvad ja meesterahvad, kes on endale ostnud täiesti tarbetus koguses igasuguseid vidinaid... roosad kotid, punased kotid, suured valget kotid, rohelise triibuga söögikotid, karjuvad lapsed, sallid, mütsid ja rasked kasukad, palavus, ärevus, koduigatsus ... ja kogu selle tohuvapohu keskel istute teie ja sööte kartulipüreesuppi. Muuk ei eita, et ta tõepoolest ON seal einestanud. Aga see ei ole olnud meeldiv kogemus just nendesamade näitajate tõttu. Igatahes, Kristiine ei ole moemeka ja talv ei sure Kristiines ja stiliste ei ole Muuk seal kunagi näinud. Ta käis eile ka Trendmessi saapapoes, mis Kristiines on, aga ei leidnud sealt seda, mida otsis.
Järgmine koht, kuhu Muuk suundus oli Viru Keskus. Muuk HÄNGIS Viru keskuses järjekordse sotsiaalse eksperimendi raames. Tutvus noortega, vaatas kuivõrd erinevad on noored täna ja siis kui Muuk ise kuueteist-seitsmeteistaastane oli. Tuleb tunnistada: Muuk oli globaalses mõistes ikkagi suhteliselt süütu. Ta isegi ei olnud siis tilkagi alkoholi joonud, võibolla lonksuke shampust kellegi tädi sünnipäeval ja sellega pidu piirdus. Muuk ei teadnud midagi keskustest ja rahast ja moest ja Miss Sixty kaubamärgist. Tal oli küll siis oma boifraand olemas ja seksist teadis ta ka siis, juba ehk oli isegi proovinud, aga ainult natuke... eksole. Nüüd on noored eneseteadlikud, neil on oma eelarve, kas kuupõhine eelarve või nädalapõhine eelarve. Nad majandavad ennast, arvutavad oma sissetulekuid ja väljaminekuid, arvutavad, millal nad saavad endale Replay blue jeans´id osta ja millal nad saavad Mari-Leeni kontserdile minna. Nad on vabad, meeletud ja positiivsed. Elu on alles ees ja elu on nende enda dikteerida. Õppida ei taha, sest see on pingutus ja stress. Eksamid on pahad ja õppejõud nõmedad. Noored tahavad kangesti pürgida täiskasvanute maailma, aga nad ei taha kanda sellega kaasnevaid kohustusi nagu liising ja kodulaen ja töökoht ja remont ja sugulaste sünnipäevad. Niimoodi Muuk istuski oma pingil, Viru keskuses, luristas jäätisekokteili ja vaatas inimesi. Muuk arvab, et kunagi saavad nendest noortest väga andekad tööinimesed, kes Eesti Vabariigi majandust kõvasti edasi arendavad, kes on sallivamad rassi, elukäigu, omandite, poliitiliste vaadete, seksuaalse orientatsiooni ja muude sotsiaalsete nätajate suhtes, vabad, positiivsed, vähem stressis ja lihtsalt toredad. Saapapoes käis Muuk ka. ABC kingas, NS kingas, Kaubamajas, Trendmessis - saapaid ei olnud. Vahepeal hakkas Muukil oma ajast kahju. Ta oli kahe keskuse peale kulutanud juba tund aega väärtuslikke minuteid oma kallihinnalisest elust. Aga saapaid endiselt ei olnud. Viimane võimalus: Rocca Al Mare.
Kivi mere ääres on Muuki jaoks mitte ostukeskus vaid kinga- ja spordipood. Järelikult olid shansid kõrged. Käis Muuk läbi kõik jalanõudepoed,aga endiselt saapaid ei olnud. Sõitis siis eksalaatoriga üles teisele korrusele ja avastas, et tekkinud on uus pood ja uued saapad. Võttis sealt ühed, proovis jalga, ta peaagu suutis nendega käia (pornostaari kontsad) ja ostis need endale ära.
Aga üldiselt ei meeldi Muukile poes käia. See on kohutav ajaraiskamine. Siiski mõnikord lihtsalt peab. Üsna õudne on see, et perekonnad lähevad näiteks laupäeval oma vaba päeva veetma ostukeskusesse. Lapsed, naised, mehed kokku ja shoppama. Poolteisttundi shopatakse ja siis sööma, sinnasamasse otsukeskusesse. Kui söödud, siis uuesti shoppama. KOHUTAV! Selle asemel, et minna teatrisse, kinno, muuseumi, spordisaali, ujuma... kuhu iganes, valitakse Viru keskus ja minnakse sinna hängima. Paar nädalat tagasi kuulis Muuk niisugust juttu, et ühed Tshehhi filmirezhii noored tudengid tegid endale lõputööks projekti nimega: fantoomkeskus. Nad palkasid reklaamiagentuuri, et see teeks nende varsti avatavale hüperkeskusele reklaami, rääkisid pressiga, tekitasid metsiku kõlaka + kampaania, et varsti avatakse teie uus unelm - kõige suurem otsukeskus kogu Euroopas. Avamispäeval ehitati kesket põldu suur esikarkass, sellele visati peale suur lina, millel kirjas: keskus on avatud. Kokku tuli ca 2000 inimest, toimus pidulik lindi-läbi-lõikamine ja inimesed hakkasid "keskuse" suunas kõndima. Karkass seisis eemal, nii et kõndida tuli kokku ikka ca 20 minutit. Kaks minutit kõnniti, kolmandal läks kõnd aina kiiremaks, neljandal veel kiiremaks, siis hakkasid esimesed pensionärid jooksma, sest esimestele oli mõeldud sooduspakkumisi teha. Lõpuks jooksis kogu rahvas.... Ja kujutage ette nende inimeste nägusid, kui nad kohale jõudsid ja tegelikult oli tegemist sotsiaalse eksperimendiga: keskust ei olnud, sooduspakkumisi ei olnud, kõik oli olnud vaid üks suur pettus. Inimesed olid segaduses, mõned karjusid vihast, mõned lihtsalt lahkusid torisedes, vaid üks vanem meesterahvas lisas, et .... hmmm, et siis niisugune mõte... väärt mõte, õpetlik.
Jah, ostke vähem, elage rohkem. Ilmselt on see sõnum pisut konfliktne, ka Muuki tegutsemine läheb aeg-ajalt selle sõnumiga konflikti, aga siiski.... tasub meeles pidada, tasub mõelda teisiti, tasub minna rmk majadesse suvel ja tunnetada, kui vähe inimsel õnneks tegelikult vaja on ja mis on see, mis selleks tegelikult vaja on....
Muuk on täna moraliseeriv ja kesmisest kurjem. Muukil täna verbaalne ja leksikaalne pidamatus. Varsti hakkab ta pizzat sööma, et selle kalorid oma pornostaari kontsadega munakividel edasi-tagasi joostes maha kulutada.
Ja lõpetuseks väike fraseoloogiline laen frau Mari-Leenilt:
"Palju õnne mulle teie kõigi poolt auväärt naistepäeva puhul!" ;))))