DSDD

Täna on harilikult hall ilm, Tallinna trademark näitab end taas. Siiski elu on täna ebaharilik. Muuk käis ülevaatusel. Ta võeti lahti nagu vana Opel, torgiti oradega, mõõdeti kui palju mootoris õli on, lasti piduritel kärssada. Ülevaatuse tulemused: sõidukõlbulik. ;)
Ja siis käis Muuk pastasalatit söömas: täna oli erakordselt hea chilli kaste, niisugune terav ja värske ja see voolas ühtlase joana Muuki tigukarbikujuliste makaronide peale ja käis neeludele. Muuk istus kohviku uksepoolses toolis ja orkis kanafileed salati seest endale kahvli otsa. Siis vibutas kahvliga ajalehe kohal ja pistis ebakorrapäraseid suutäisi endale huulte vahele. Lehes ei kirjutatud midagi tabavat. SSDD (same shit different day. See väljend on pärilt ühest filmist, vist oli Unenäopüüdja. Lühendit on lubatud kasutada SSDD vormis või DSSD vormis, tähendusega different shit same day või DSDD vormis tähendusega different shit different day). Põhimõtteliselt võib peale igasuguste abriviatsioonide edukat kasutuselevõttu üsna kiiresti igasuguste vestlustega hakkama saada. Kui keegi küsib, kuidas läheb, siis vastus olgu lühike: DSDD. Ja kõik saab selgeks ;). Tuuslam on Muuki käest viimasel ajal küsinud, et mille peale Muuk nii pingsalt koguaeg mõtleb. Ka niisuguses olukorras võib vastus olla lihtne ja lühike: things and stuff. Eksole. Eesti inimesed ei olegi suurt suure jutuga. Muukil esineb verbaalne pidamatus hooaegadega. Ilmselt esineb see kooskõlas kirjapidamatusega. Ja kirjapidamatuses ei saa Muuki viimasel ajal kindlalt süüdistada. Väga vagur on ta olnud. Väga vagur. Things and stuff - saate isegi aru.
Aga. Veel tänasest päevast peale tehnilist ülevaatust ja pastasalati kahvli-ork-orgiat. Kell 1513 avastas Muuk, et tal on vaja 1545 üks rull kaupa ühest linna otsast teise saada. Parasjagu kiireim tegutsemine oli kasutada suurt sinist ja gaasipedaali. Niisiis, sööstistki Muuk Pärnu maanteel 100 tunnikiirusega ja jõudis õigeks ajaks õiged asjad õigete inimesteni toimetada. Ja et väljuda veel rohkem oma tavarutiinidest külastas Muuk peale kiirsööstu Tallinna Bussijaama. Lihtsalt, sotsiaalse eksperimendi raames. Roosa maja nägi kaugelt üsna representatiivne välja. Luiguksed, piisavalt kulunud, aga siiski töökorras. Kassad, sildid, mõned valguskastid. PLASMATELER! Tegeleti "Rosalinda" vaatamisega. Õhus oli reisiärevust, ootusi, lootusi. Kes läks kooli, kes läks tööle, kes läks koju, kes läks külla. Kõik aina läksid kuskile. Kõigil oli oma missioon. Buss oli vahend missiooni täitmiseks. Bussijuhid olid tõsised inimesed. Nagu Isad. Lipsudega. Lapsed oli vaja bussi saada. Muuk ostis putkast Mulinaadi, 10.50 raha eest ja läks autosse tagasi. Üsna põnev. Ja Muuk ei ole lihtsalt hulluks läinud, et ta ilmaasjata oma päeva bussijaamas veedab. Sotsiaalsed eksperimendid on olulised. Olulised nii neile, kelle peale neid tehakse, kui sellele, kes neid teeb. Mitmepidine olulisus. Mõtted jätkuvad.
Ja neljapäeval on igaaastane ületarbimistsoodustavate inimeste pidulik kokkutulek Tartus. Ka Muuk võtab sellest osa. Näeb seal palju tuttavaid ja sööb klubis Tallinn hulganisti kartulisalatit viinamorsiga. Ja siis ilmselt teeb ta postitanstu, kulub keset põrandat pikali, murrab oma kontsad, kaotab ära mütsi ja jõuab õnnelikult Pepleri tänava hotellasse, kus hommikuni oma haavu lakub ja siis Shakespeare´i tööd tegema läheb. Mõni jäätisekokteil ja kõik on korras. Mõni kerge salat ja kõik laabub.
That`s the way things go.