Ikka mitu mõtet korraga, kui tihedamini kirjutada ei suvatse... ;)

Ühel möödunud aasta novembrikuu pühapäevasel päeval lamas Muuk kanges pohmeluses kuskil renoveeritud eestiaegse puumaja esimese korruse korteris. Lai oli see diivan, millel ta ennast keeras. Tegi kolm tiiru enda ümber ja prantsatas näoli maha. Leidis peegli mõningase otsimise tulemusena ja ohhhkas: "Kas me sellist Muuki tahtsimegi... ?" Läks tualetti, nühkis ühe küünega üht silma ja teise küünega krussis kardemonkarva juukseid. Eneseolemises oli täheldada mõningast paranemist. See oli ilmselt köök, kust hakkas vargsi kostma ülevalolevate inimeste hääli. Preili B toimetas ja kolistas vaikselt, kartuses äratada üleöökülalist. Muuk seadis sammud kööki. Manas näole naeratuse, nagu poleks tal häda midagi, väike veiniläige, ei muud...
Preili B oli vahepeal teinud üleplaadipannkooke. Kratsis panni kõrbend labidaga ja naeratas veenvalt: "Kas Sa ei soovi?". Muuk: "Jah, ma võin selle panni tõesti puhtaks kratsida, ma ju niikuinii tahtmatult ebaviisakas oma pikale veninud viibimisega." Preili B: "Ei. Pannkooki?" Muuk naerdes: "Jah, seda sooviks ka... ". Peale paari pannkooki toimis Muuki AJUrveeda märksa paremini. Vesteldi maast, ilmast, ärist, turundusest, ärist, turundustest, positsioneerimisest, sihtgruppide segmenteerimisest, spordist, spordist ja ärist, spordist ja turundusest ja sellest, kuidas maailm on väike ja sellest, kuidas alati tuleb teha seda, mida hing TEGELIKULT igatseb. Peale neljatunnist vestlust saabus daam T, kes pool pannkooki suus, lausus ajaloolised sõnad: "Tead! Tänapäeval on üdlse igal korralikul eestlasel vähemalt kaks firmat!" Muuk muigas. Mõtles. Muigas ja mugis. Mõne hetke möödudes saatis teda kodutee. Elu oli teiseks muutunud ja hilised sügistuuled tõotasid uusi suundi.
Äkki?

Äkki juhtuski üsna äkki. Muuk teatas üleatarbimissoodustavas organisatsioonis, et ta on pöördumatult ja vankumatult otsustanud nad maha jätta ja iseseisvuda. Selle peale härrased esialgu tõusid punaste nägudega laua tagant püsti, tegid tiiru ümber toa, hiilisid Muuki selja taha (ilmselgete kavatsustega Muuk lihtsalt ära kägistada), seejärel rahunesid (näiliselt), üks neist lahkus toast sõnagi lausumata ja teine jäi kavalalmoel Muuki üksisilmi piidlema. Esitati vajalikud 53 küsimust. Lepiti kokku, et Muuk lahkub 2 kuu möödudes ning seniajani tuleb läbi viia revolutsioon ületarbimisasutuses, parandada kõike, mis parandada veel annab, teenida puuduolev viis miljonit krooni kasumit ning siis on Muuk süümepiinadest (mida ta otseloomulikult on kohustatud tundma) täiesti ja lõplikult vaba.
Muuk tegi, mida suutis. Kõike ei jõudnud.
Viimane päev oli hall ja argine ning Muuk jõudis koju enne südaööd punaste silmade, läikiva südame ja kohutava peavaluga.

Vahepeal oli Muuk asutanud ühe organisatsiooni, mis väitis ennast tegelevat turunduskommunikatsiooniga. Imikul oli viis klienti ja üks töötaja. Töötaja assotseerus peagi teise iseseisvunud mõtlejaga ning koos mõeldi välja termin - klasterorganisatsioon. Moodsa nimega - klasterorganisatsioon kujutas endast erinevate ettevõtete ühendust, mis esines kliendi ees ühtse meeskonnana. Vastutus oli hajutatud erinevate juriidiliste üksuste vahel, haldus murevabam, elu lihtsam. Muuk hakkas teistmoodi mõtlema.

Tihti tabas ta ennast kadetsemas inimesi tänavalt. Peatus valgusfoori kollase tule taga, taas kiirustades panka, juristi, raamatupidaja, koosoleku, kliendi, hooldustehniku, potentsiaalse uue töötaja juurde, vaatas enda ees olevat tahhomeetrit ja mõtles umbkaudu kahtekümment mõtet korraga. Vasakul, üsna akna juurest läks mööda laines-lendlevate juustega neiu, kampsun poolde põlve, roheline jope üll, lõkerdas muretut naeru naerda. Muuk mõtles endamisi, et ... nii lihtne, nii kerge, nii õhuline õnn... :) Foori roheline valgus tiris ta mõtted argipäeva kiirusesse tagasi. Ja nii ta sööstis, oli asjalik, küsis palju küsimusi. Ja nentis, et ta peab olema ühel ajal jurist, finantsplaneerija, majandusanalüütik, nii mikro- kui makrotasandil, turundusguru väga erinevatel tasanditel, ideaalne brändijuht, veatu konsteptuoloog, copywriter, kujundaja, AD, veenev läbirääkija, sõnateadja ja -seadja. Elu on kirju ja nõudlik. Nagu Muuk.

Kevade lõpus lõi kauategutsenud assotsiatsioonide palvel uue ühingu, mille funktsiooniks sai teatud ettevõtete ühenduse loovgenereerimine ja turunduskommunikatsiooniline käimalükkamine. Plaanid kogusid jumet. 5 aasta pärast viseeritakse turu paremikku kuulumist. Üsna pikk teekond. Algus on tehtud, esimesed verstapostid läbitud. Muuk on tajunud ja adunud oma otsuse erinevaid tagamaid, ent mõte iseseisvusest, isetegevusest, iseotsustamisest ja sellega seotud vabadusest, kütab siiamaani. Olgu, et sellel on oma hind ja valu, mida tuleb maksta. Vaikselt, väikselt suure suunas. Hea on tunda uute teadmiste sissevoolu. Tagasi võidetud enesekindlust. Vaatame, kuidas läheb.
Vaatame.
Teeme.
Otsustame.
Varsti saab teada.

Täna istub Muuk juba uues ruumis. See on suur, pool ruumi seinapinda on laeni aknaid täis. Ühel pool ruumi on vanalinn, teisel pool tööstusagul. Otse ees on oranži võõbaga kontoriröögatus, millelt vaatab vastu hunnik raamatuid, muuhulgas kolmesajaleheküljeline köide: "Nõukogude plakat" ja selle kõrval avatud pudel vahuveini. Selle ruumi taga on järgmine, suurem ruum, milles punast ja puitu, kompleksi kuulub veel kohvijoomise koht ja saepakkudega veranda.

Tänase päeva irvik-nali (lugeda kergelt kahtlustaval pilgul):
Eesti seadusloomeorganitele võiks teha asjakohase ettepaneku täiustada ettevõtluse vorme ja tüüpe. Korralikuks lisaks loetelule oleks osaline usaldusühing. Kui usaldus on vaid kolmekümneprotsendiline, siis milleks ennast petta!? :)

**

Mõttelehvitused Maole ja Maasikale ;).