Väljas on valge. Peaaegu, et esimest korda selle "talve jooksul". Neli kuud pimedust ja sellega kaasnevat depressiooni. Hommikused ärkamised pilkases pimeduses ja tibutava vihmaga akna taga. Tõuseme öösel, magama lähme öösel, töötame öösel. Päikest oleks vaja. Üks hea kolleeg teadis mainida, et eestlaste probleem seisneb selles, et eestimaal on liiga vähe päikest ja seksi. Huvitav, kas see tõepoolest siis nii on. Esimese kohta julgen väita, et tal on õigus; teise kohta... ilmselt on see suhteline.
Muuk on kaks korda järjest unes näinud iseenda verd ja marutõbiseid loomi. Esimene ööteos antud teemal käsitles seda, kuidas pisike helepruun kilavate silmadega haige ahv Muuki käe otsa kinni kargas ja hammustas ja hammustas kuni veri purskas ja valus oli. Muuk lehvitas kätt edasi-tagasi, et ahvist lahti saada ja ahv lendas suure kaarega ruumi teise otsa. Raputas ennast seal pisut ja hakkas uuesti Muuki poole jooksma ja hops! jälle hammastega kätte kinni. Hommikul ärgates oli tunne nagu keegi oleks Muuki läbi tuuseldanud.
Täna öösel me magasime taas ja nägime seekord unes kahesentimeetriste hammastega kassi, kes oma kihvad Muuki veenidesse ajas. Valus oli. Muuk sai oma käe kätte ja nägi seal tumepunaseid auke, kust paks, körditaoline veri välja voolas. Igati mõnus. Mõnus. Mõnus. Muuk elas kuskil suurte linoleumist põrandate peal ihuüksi ja tema lapsevanemat käisid teda seal külastamas. Neid ei häirinud, et kass Muuki pures. Nad läksid lihtsalt ära selle "nähtuse" peale.
Ja muidugi niisuguste lugude peale tasub minna Sõprusesse vaatama filmi "Uneteadus", sest sealsed unenäod on märksa ilusamad, romantilisemad, kandvamad :).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment