A race of rats to die

Ehk siis tegemist on Placeboga. Väiksed gooti poisid, nagu mainis Tuuslam. Singlite plaadi kümnes lugu pakub mõtteainest... a race of rats to die.

Run away from all your boredom
All it takes is one decidion
Lot of guts and little vision

Muukil tekkis flashback nende sõnade peale. Umbes viie aasta tagune mälestuspilt. Istus Muuk lapsevanema kodus suure valge laua taga arvuti ees. Oli siis juuni kuu. Juuni kuu kahekümnes päev, kui ennast täpsemalt väljendada ning Muukil oli silme ees tema senine elu ja tulevikuvisioon sellest, mis kunagi olla võiks. Elu põhjal, mis Muuk sinnamaani olnud oli, võis ta täpselt ette ennustada, millal ja mis juhtuma hakkab. Missugused on tema mured kümne aasta pärast, missugused on tema rõõmud, missugune on tapeet tema seinas, missugune töökoht... Hirmus, hirmus, hirmus hakkas sellest mõttest. Judinad jooksid mööda selga alla. Teine variant oli täiesti tume maa. Muuk ei teanud sellest mitte midagi. Ei teadnud, kuhu see viia võib, kellega, kuidas. Ja sel hetkel otsustas Muuk teise variandi kasuks. Ta valis tundmatu, sest see oli põnev ja sellest tekkis tunne, et elu sõidab sajaga. Alati võiks olla tunne, et elu sõidab sajaga. Võitleme apaatsuse vastu! Laiendame ennast! Laieneme keskkonnas, mõtlemises, visioonides, arusaamades. Ja adume seda, et enamik Eestimaast on palgaorjad. Ja tunneme, et sellest on metsikult kahju. Nagu kunagi Veiko Õunpuu on lisanud: Eesti mentaliteet on ennast nädala sees haigeks töötada selleks, et nädalavahes süsteemselt alkoholi pruukida, kiruda suuri pangalaene ja kehva elukvaliteeti ning siis uuesti sama ringi alustada. Masendav! Nii ei tohi!