Sõidame!

Puud on juba täiesti raagus ja Pearl`i pilk on ka sellest kurvemaks läinud. Ootame valget talve. Ootame külma ja lund ja ahjusoojasid kaneelirulle. Ootame, et saaks tuld teha ja puid alla visata. Ootame lumehangedes sumpamist ja lumelauaga mööda kolmekilomeetripikkuseid radasid alla kihutamist. Mmmmmm!!!! Seda viimast ootab väga palju! Olgugi, et eelmine kord õnnestus Muukil oma põlveke ära rebestada. Aga ikkagi! TAHAN! Ja KOHE! Nii mõnus tunne on olla kuskil maailma tipus, kõrgel üleval, on tuul, on valge väli, on külm ja on mina. Allpool on mägi peaaegu vertikaalne, aga see ei loe. Lauaga saab ju kenasti balanseerida. Muuk võib üsna järkse tippe võtta (mitte, et see temast hea lauasõitja teeks - seda ta kusjuures ei ole, tal on oma stiil - kuuseke ;), see tähendab, et ta keerata ei oska, keegi pole õpetanud ja ise ei julge... väga.. siinkohal võiks teha uue aasta lubaduse, et Muuk proovib keerata ja õpib lauaga korralikult sõitma... ). Kõige kohutavamad on siiski need neetud tagumikuvahe masinad, mis üles mäe tippu viivad. Nendega lihtsalt ei ole võimalik sõita. On Muuk nende najal jalg ees kaks kilomeetrit mäest üles sõitnud, kakssada grammi lund pükste vahel, on Muuk nendelt kukkunud ja sellesama põlvelooga hakkama saanud. Ehk siis järeldus: kõige hullemad ongi masinad! Sõit ise pole hull. Sõit on mõnus.