Sukeldume?

Androgüünne keha kulgeb vaikselt oma rada. Tal ei ole enam mõtteid, tundeid ja mina. Tema mina on kuskil, kellegi teise käes. See teine ei lase tema mina minna.
Androgüünne keha on iseennast niisuguseks teinud nagu ta parasjagu on. Tema ise on enda suurim vaenlane, hunt ja mõrtsukas.
Androgüünne keha nägi unes lilla-kollakat vir-varri ja tundis, kuidas süda pahaks läks. Ta ärkas iga viieteist minuti pärast, veendumaks iseenda ja keskkonna füüsilisuses ning valitseva moraali ängis. Kõik oli säbruline. Kõik. Säbrulisuses puudub loogika. Ainus, mis on loogiline, on veri, mis südamesse tilgub. Kunagi saab karikas täis.... ja siis on uuesti süda paha.
Androgüünne keha lamas selili, käed teki peal. Uni oli, aga magada ei saanud. Elu oli muutumas aeglaseks ja piinarikkaks, halliks ja tuhmiks, õhuvaeseks ja ängistavaks, läikivaks, lillaks, vedelaks...