Surmajärgne

Hommik tuli postuumselt. Muuk oli tarbinud eilse õhtuga VÄHEMALT pudeli veini ja on siiamaani ebakaine. Öösel käis VÄHEMALT kolm korda vett joomas. Sai sellest pisut lohutust ja läks uuesti une ja ärkveloleku piirimaale. Kell oli juba seitse kui ta tõusis. Asjad ja olekud olid kummalised. Pani midagi selga. Istus autosse. Maailm liikus aeglaselt. Justkui mitmedimensionaalselt. Morbiine muusika vajus sama aeglaselt taustal. Raudteel vehkis jakiga mees. Helendas ja vehkis. Andis märku, et rong on tulemas. Muuk peatas auto. Aeglaselt lähenes kosmiline vagun, täis grafitit, poolpõlenud Moskva rong. See lähenes ja lähenes, nagu oleks ta tulnud teisest ilmast. Ta jäi rongi vaatama, suu ammuli. Tundis veel kord, et hommik on olnud postuumne, käivitas uuesti auto ja sõitis edasi.