Vaikne meri väikese tuulega

Ta avas ukse ja astus sisse. Alarm lõi piiksuma. Peenikese sõrmega vaigistas ta alarmi. Hingas kergendatult. Tuletas meelde, kuidas kunagi eelmise aasta novembri kuus oli alarm teda poolkangeks ehmatanud ja tööle läinud, kuidas imelik turvamees oli keset ööd ukse taha tulnud ja kuidas ta sellele turvamehele peaaegu ilma aluspesuta oli vastu läinud ust avama, pooloimetu, unene ja arusaamata, kes ta on ja kuhu läheb. Turvamees punastas ja vaatas vasakule. Arvet väljakutse eest ei tulnudki. Ilmselt oli turvamehel piinlik tunnistada, kus ja käinud oli. Ja keda oli näinud.
Kulunud põrandaga ukseesine tervitas järjekordse saapalaadungiga. Laadungi juures oli avatud tennisekott ja mõned paberid maas. Kraanikausis lamas virn pesemata nõusid poolhapnenud piimaga. Riiete koiku oli püsti seatud, riided sellel ammu kuivanud. Lillelised aluspüksid vedelesid trööstitult pragunenud põrandal. Ta ei tõstnud neid üles. Polnud mõtet. Valgemoelisel diivanil olid eilsed istumise jäljed. Padjad kalluti, roomamas välja. Aknast paistis sisse hämarduva päeva valgus, tänavalaternad olid juba süütatud ja kandsid oma kollakat vihku elutoa raamatukapile. Palju, palju lugemata raamatuid. Palju alustatud raamatud, mõned ammu loetud raamatud. Ta sirvis Kareva viimast luulekogu, mõtles. Istus istumisjälgedele ja ei lausunud midagi, ka iseendale mitte. Kolmkümmend minutit nautis ta vaikust enda ümber. Ei olnud ühtegi heli, isegi aja liikumine ei teinud häält. Sellel hetkel ta tundis, kuidas rahu tema sisse tuli. Suur ja õnnelik rahu. Nagu vaikne meri väikse tuulega.