Saturday, November 03, 2007

Odava raha eest saab kõike!

Kell on 1352 tänasel eriti ebameeldiva ilmaga laupäeval. Eile öösel vaatas Muuk mingisugust filmi kella hommikuni ning tõusis oma pahameeleks lörtisesse hilishommikusse. Nüüd näris ta kolm päeva kuivanud ciabatta leiba philadelfia light määrdejuustuga ja lõi oma vasaku jala liigese kondi 60m/s kiirusega vastu tammepuidust toolijalga. Ai!
Koristama peaks. Voodis on toimumas keeristorm, köögis on klaas joomata valge veiniga ja kakskümmend kahvlit pesemata kujul. Pesu peaks ka pesema. Mhmh. Vahva. Muuk kindlasti tegeleb kõikide nende asjadega. Praegu, näiteks, läheb ta ja paneb musklitega mehe veeäravooluauku puhastama. Muuk ei olegi tegelikult kunagi üksi ;). Kapist on alati võtta paar musklitega meest ning köögi kapi peal seisab kaunistuseks õhetavate põskedega Helen ja pakub neljaviljaputru - nii palju toredaid inimesi ;)).
Nii. Musklid on pandud torusid puhastama. Hea töö. See torude asi on üks pikkade juuste needus, tegelikult. Vähemalt kaks kilo nendest juustest voolab koos erinevate vahuainetega torudesse ja jääb siis sinna kinni. Ilmselt on kiilakatel tunduvalt vähem sarnaseid probleeme. Veetsepott on ka liimist lahti. Istudes kõigub sinna-siia. Muuk alati hoiatab teadmatuid inimesi, et "ministeeriumis" on tasakaalu hoidmisega probleeme. Aga eks igast olukorrast tuleb midagi kasulikku lõigata, näiteks saab Gustavsbergi sündroomi kasutada ka kainustestina. Kes potiga kummuli lendab, sellele musta kohvi kooreta. Muukiga on ükskord nii juhtunud. Tuli ta ühelt alkoholitootja sünnipäevapeolt. Ja enam me sellest ei räägi.
Eraldi tasuks esile tõsta viimaste päevade hingehariduslikke ning kogemushariduslikke elamusi. Eile öösel tegid Muuk ja Elia pimedas öös mõningaid sessioone. Sattusid surnuaeda ja rongi ette ja lõpuks peale keskööd Pirita muulil asuvale tundmatule laevale m/s monica. Nad pagesid lõikava tuule käest. Muul oli peaagu, et üdini pime, külm, kõle ja armutu. Taamal paistsid ükskite kaatrite kollakad valgused ja Pirita jahtsadama rohekas kogu. Üsna parkmisplatsile lähedale oli dokkinud Monica-nimeline sõidualus, täies valgustuses, uksed lahti, jalgtee laevale viimas ning juhatamas sildini, millel kirjas BAAR. No, kui baar, siis baar, järelikult kuuma kohvi ikka saab. Niisiis, otsustasidki Muuk ja Elia, et lähevad ja vaatavad, millega tegu. Uksed olidki lahti, see pidutses mingisugune aastal 1957 sündinud soome-rootsi-segakeelne seltskond. Nii pea, kui neiud pardale said, hüppasid meesterahvad nagu piksest tabatult püsti ning küsisid, et kuidas nemad meile kasulikud saaksid olla.
Eila: "Me vaatasime, et väljas oli silt BAAR ja laeval tuled peal, uksed lahti, niisiis otsustasime tulla ja küsida, et kas kohvi saab... "
Soome keelt kõnelev purjus meremees Nils: "Joo. Joo. Küllä siin on kahvia."
Eila: "Ei, tundub, et teil on siis mingisugune erapidu, nii et me siis ei tülita ja lähme ikkagi ära."
Nils: "Ei. Ei. Minä teen teile kahvia. Okooo. "
Nilsil oli kaasas ka keegi rohkem eesti keelt kõnelev Margus, kellele põsemusi anti ning sellest pilt tehti. Margus andis Eliale oma e-maili aadressi, millest selguski tema sünniaasta (1957). Mõne hetkega ilmusid lauale kaks ääreni täis kuppit. Mehed ise täies õides selle üle, et nende laevale naiskülalisi tuli. Nils andis peale kohvitoomist Margusele range ülesande, et nüüd tuleb naisterahvaste tüütamine lõpetada ja lasta neil rahus kohvi juua. Nii tehtigi.
Muuk: "Eila, ma ei ole elu sees nii kehva kohvi joonud."
Elia silmad vastikustundest poolkinni: "Mhmh."
Muuk vaatab härdunult oma ääreni täis kohvitassi ja mõtleb, et kuhu küll ta selle valada saaks, sest kui ta seda üldse ei joo, siis äkki Nils solvub ja Nils on ju ometi nii lahke ja kena nende vastu olnud. Laual lamas poolelus alpikann.... Hmmm. Ei! Sinna ei saa valada. Veetse oli kaugel - Nils oleks näinud, et Muuk sinna hiilib. Kraanikauss oli baarileti taga... Ei! Ka see ei saa märkamatuks jääda. Ei jäänudki muud üle, kui joomata kohvitass julmalt lauale jätta ja lahkuda. Neiud viipasid meestele headaega, mille peale Nils uuesti püsti kargas ja kallistama tuli. Lahke meesterahvas hüüdis veel järgi, et helistatagu laeva numbrile ja tellitagi kasvõi põhjapõdrapraadi - kõike saab! Odava raha eest! Tulge igal ajal tagasi!
Vot niisugune külalislahkus. Ja muidugi ei tasu jätta mainimata, et täiesti sürreaalne on olla pilkase pimeduses, kõrvetavalt külmas sadamas, jäise novembrikuu tuule käes ja pääseda kontvõõrana sooja laeva, mis isegi dokis olles kõigutas tuntavalt. Oleks "noormehed" olnud veidi kainemad, siis oleks Naissaarele läinud!

Mõned fotosüüdistused eilsest õhtust:


No comments: