Täna öösel nägin ma unes, kuidas plaaditäis kanahakkliha pirukaid ühe Lasnamäe üheksanda korruse korteriaknast alla hoovi lendas. Pläraki! Piraki! Hirmus metallikolin oli. Ja niipea kui pirukad alla asfaldile jõudsid, kogunesid nende ümber kari kodutuid ja sõid need ära. Ja plaadi nad võtsid ka endaga kuskile kaasa. Unenäos pidin ma muidugi kangelast mängima ja plaadile järele minema. Läksingi. Mööda südasüngeid korridore ja liftiseinu, mis lõhnasid värske kuse järele. Iiveldas, iiveldas, iiveldas. Liikmed justkui ei liikunud üldse. Mõte oli alati eespool ja alles siis tuli minu aeglane ja tinane keha. Jõudsin esimesele korrusele ja paraadnas oli kaks kassi kurameerimas. Üks suur ja rasvane. Ilmselt isane kass. See nägi mind ja hakkas susisema. Ta silmad oli helkivad ja pahumpidi ja ta lähenes ja lähenes ja lähenes. Järgmisel hetkel nägin, et kass oli hüpanud kinni minu jalast ja raputas seda täiest jõudst oma kollaste hammaste ja tervate küüntega. Tahtsin kassi eemale heita, kuid nägin, et terve tema turi oli mingisuguse kahtlase lööbe all, seega ei puudutnud teda. Ei julgenud. Ja minuti pärast ta kadus ise. Jalg tundus nagu oleks sealt hammustanud sada mesilast. Liipasin hoovi. Liipasin sinna, kuhu nägin pirukaplaati kukkumas. See oli nurga taga. Taevas oli pilvine ja tibutas pisut. Tõmbasin jakihõlmad koomamale. Jõudsin nurga taga. Inimesed! Needsamad kodutud. Neid oli nurga taga terve gäng. Osadel oli näod mustade koltunud rätikute kaetud, huuler leeprast puretud. Tundsin nende seast ära ühe oma keskkooli kaaslase. See oli blond tütarlaps, kes ainiti enda ette vaatas, mitte millestki aru saades, justkui narkouimas või lihtsalt meeltepeetuses. Tahtsin minema minna. Kuid salkkond pöördus mu poole: ära mine! Ära mine! Mis sa tahad? Kohmetusin. Ja küsisin, ega nad ei ole siin kuskil mu pirukaplaati näinud... Piip! Piip! Telefon. Telefon helises hommikust...
Tõusin sekundiga oma vastikust unenäost, raputasin ja läksin hambaid pesema.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
...kuni nurgatahajõudmiseni oli see nagu mu igapäevareaalsus :) alateadvus on kõige põnevam kolikamber kõigist kolikambritest, sest sa ei tea kunagi, mis sealt leida võid. ja kus on põnevate kolikambrite algused?
jaa. ma arvan, et minu kõige hirmsam unenägu oli ikkagi see, kui ma nägin unes, et kogu ÜRO oli ühe laeva peal Tln lahes ja korraga oli seal (Tln lahes siis) üks selline hiiglasuur valge jänes, no mingi 40-50 meetrit kõrge, ja punased silmad peas põlemas. ja siis tead mis, jänes astus ÜRO-le peale. ja siis hakkas mind taga ajama, aga ma läksin trepikotta peitu. täielik hukatus!
Ilmselt moodustuvad need põnevad kolikambrid kõikidest nendest infokildudest, mida inimene oma eluea jooksul kogunud on. Mõnikord sorteerib alateadvus neid omasoodu ja täiesti irreaalselt ning selletõttu ei olegi see, mida inimene unes näeb sugugi mõistuspärane.
Kummaline on ka see, et ajal, kui unenägu "jookseb", on ta täiesti normaalne ja arusaadav. Aga! Kui unenägu hommikul ümber hakata jutustama, siis ei ole tihti enam midagi mõistusepärane ja puuduvad igasuguseid seosed käesoleva maailmaga.
:)) ÜRO. Jah. Igaühel omad hirmud. Minu üks järgmiseid hirme on vaglad. Nägin ükskord ka neid unes. ÕÕÕÕvastav! Põgenesin vaklalde eest, aga ma ei saanud ära joosta, sest vaglad olid hoopis minu sisse jõudnud ja kuhu sa siis ikka iseenda eest jooksed. Vaatasin veene oma kätel ja nägin, et sealt roomab sõrmede suunas kahesentimeetriseid mügarikke, mis ilmselgelt valku meenutasid. Mõne minutiga jõudsid mügarikud sõrmedeni ja hakkasid sealtkaudu minust n.ö väljuma. Ja loomulikult oli kogu see protsess vastikult valus.
Et siis niisugune unenägu.. ;). Meeldivate killast see muidugi ei ole.
Hmmm... aga missugune on olnud kõige toredam unenägu?
...vahel on unenäod nii loogilised ja geniaalsed, et teen unes märkuse, et kui üles ärkan, siis panen selle unereaalsuse kindlasti kirja. ja saadanas! ärgates kadunud või hoopis magedaks magatud. siinkohal - parimad unenäod ongi need, mida üles kirjutada tahad või need, mis üles kirjutatud. või need, mille emotsioon miskipärast aegade möödumisega ei tuhmu :D
mul oli kunagi lasna rõdul jänes pappkasti sees...tema oli rahumeelne ega sekkunud suurte meeste maailma. ajas hoopis võilillelehtedega jäneseasju :)
milline reaalsus on aga unena mõjunud?
Post a Comment