Verine pühapäev

Kas teil mõnikord on olnud tunne, et just see hetk jääb igaveseks meelde? Kas mõnikord on tundnud nii, et see tee, need majad, need tuled, mis kollaseid helke saadavad, see inimene, see käestkinnihoid, see tunne, see lõhn, kipitavad silmad ja kuivanud pisar külmast tuulest õhetaval põsel - see on see hetk, mida meenutad, siis kui ei ole enam aega jäänud uuteks sarnasteks hetkedeks. Minul esineb niisuguseid momente. Need on tinaselt hinge sees kinni. Ja ma justkui tean, et ma mäletan. Mäletan nendest kõike. Iga väiksematki liigutust ja iga väiksematki õrna tuult.
Täna selles hetkes hakkas ilust hinges valus. On pühapäev. Oli eriti kurb film, mis mõtlema pani. Mõtlesin, et mida mina jätaks siia järgi iseendast? See ei oleks minu töö. See ei oleks need mõttetud asjad, mida inimene igapäevaselt teeb ja teeb ja teeb ja mõtleb, et millal need "asjad" ükskord lõppevad. Kui tüütu, kui triviaalne, kui mõttetu ja kui ... kahju. Mina jätaks oma armastuse ja oma silmad. Minu silmad oleksid justnimelt minu enda omad. Silmad, mis näevad inimesi, tundeid, teisitiolemisi; silmad, mis neid nägemusi jäädvustavad. Ma ei tea, kas need jäädvustused on niisama arusaadavad teisele kui need on minule. Kindlasti mitte. Ma ei tea, kas nad räägivad niisama palju teisele, kui mulle endale. Samamoodi arvan, et mitte. Aga siiski, nad on minu enda omad. Ja ma jätaksin need alles siia. Ja see olekski minu märk.
Üsna paatoslikud mõtted on täna õhtul peas. Nagu ennist rääkisin, siis on osaliselt selles "süüdi" film, mida Tuuslamiga vaatasin. Tuuslam nuttis iga kümne meetri tagant koju minnes. Mõtlesin, mida ma teha saaksin, et tema olemist kergemaks teha. Aga ma ei saanud midagi teha ja ilmselt ei olekski ma pidanud saama midagi teha. Ei olnud vaja. Pealagi, ma ei oleks tahtnud, et Tuuslam minu pärast ennast kokku voldiks ning oma emotsioonid selletõttu endasse neelaks. Siinkohal võin irooniliselt lisada, et see on rohkem minu moodi käitumine. Tuuslam nuttis, mina hoidsin temast kinni, tõestamaks talle oma endist olemasolu ning samal ajal mõtlesin filmile, mõtlesin elule, mõtlesin oma märgile ja mõtlesin üldse mis oleks teemadel. Sellest siis ka eelnev mortaalne monoloog.
Nüüd on kell 0:11 ja uus päev on alanud. Enne päeva peaks veel pisut magama ja siis toimetama ja maailma endaga kaasas kandma. Vaja olla ja tunda ja lükata. Vaja tõusta ja naeratada ja tunda, et on elu ja on hea. Ja kõige ilusam on mõelda, et tore on tõusta nii, et esimene, mida näed päeva alguses on INIMENE, keda armastad...