Kell on 3:36 öösel. Algamas on pühapäev peale eriti viletsat laupäeva. Ma isegi ei mäleta, millal minevikus niisugune vastikult veniv ja halb päev on olnud. Olen hommikupoole ja päevapoole nii palju maganud, et öösel ei tule und. Ootasin Tuuslamit jube kaua. Ja ootamise aeg on alati pikk. Läksin kell kaksteist voodisse ja lihtsalt lamasin seal kängus, et kõhuvalu tunda ei oleks. Lamamise vahele rüüpasin sidruniga vett ja ei tundnud ennast inimesena. Toa seinad hakkasid paari tunni pärast aina ahtamaks ja ahtamaks muutuma ja siis Muuk mõtles, et miks ta seal olema peab?
Kell kolm ta tuli. Lõhnas pika jutu ja sama pika saare tee järgi... rääkisime pisut kuni tulija Muuki õla peale magama jäi ja nüüd on Muuk üksi arvuti ees ja maailma sees ning mõtleb juttude üle järele.
Psühhoanalüüs... vestlused iseendaga... öised dialoogid mina üks räägib mina kahega... kas nii... kas teisiti, kuidas... ja mõnikord on tunne nagu olekski olemas ainult pisike ruudukujuline Muuk ja maailm. Nende vahele jääb jupp rohelist paberit ja teine jupp paratamatust. Ja tegelikult ei arva Muuk, et ta sellesinase kuningriigi kuningas on. Teinekord tunneb ta ennast üsna üksi. Ja mõnikord on päev täis paratamatusi...
Kes oli see halb, kes ehitas inimese sisse kurbuse? Mõnikord põhjendatud, mõnikord põhjendamata. Kes oli see tegelane? Häbi tal olgu! Kurbus ei vii kuhugi. Kui, siis vaid punetavate silmade ja sasitud tekkide juurde.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment