Kutse tantsule

Tänane päev on kaetud piimja valgusega. Hommik oli ilus. Kahtlaselt karge tuul, päike ja sinine taevas. Niisugune taevas nagu oli laupäevasel päeval Ellamaa rabas. Puhas sinine. Selgesilmne sinine. Taevaselt sinised ja päikeseliselt kollased hommikud on alati lootust täis. Nad on elavad ja selged ja annavad energiat. Nad kannavad üles ja edasi ja kaugele. Nad panevad mõtlema ja tegutsema. Vaid tahe peab olema kuskil sügaval sees. Tahe mitte olla paigal. Tahe muutuda ja uus olla. Tahe uut teha ja uut tunda. Mõnes mõttes saab seda võrrelda magamisega. Kui kaua inimene ikka suudab ühel küljel magada, kunagi tuleb ikka aeg, et on vaja keerata. Keeramises on oma mõnu ja oma valu. Uus on huvitav, aga ohtlikult tundmatu. Uus võib olla hea ja võib olla halb. Kes ei riski, see ei tea, eksole. Üsna väikese aja pärast saab Muuk süüvida analüüsi, mõtlemise ja strateegiate maailma. Üks osa tööst on tehtud ja selge. Kahju on jätta, aga tahe on võtta. Saagu see tahtmine ja saagu uus-olemine. Omaette põnev, omaette ohtlik, sest huntidega tantsimiseks peavad oma oskused olema.