Ekstreempolaarne nädalavahe

Raju, raju nädalavahe oli. Igas mõttes raju. Ekstreemne ja ebaratsionaalne, samas mõistluslik ja vaoshoitud. Sinusoidid lokkasid igas võimalikus suunas ning pühapäeva öösel tundsin, et olen uuesti elus.

Raju nädalvahe algas juba neljapäeval, mil seltskond reklaamiinimesi otsustas, et on vaja naabermaade reklaamiinimestega kokku saada ja suviseid päevi pidada. Eestlased läksid endale omasel kombel varem kohale, et mitte riskida hilinemisega. Kohalejõudmise protseduuri võeti väga vabalt ning Lätimaale jõuti seiste tundi ja kuus õlut hiljem. Sellest polnud midagi. Bussijuht oli pisut vanaldase flegmaatik hundi moodi. Seisis ja suitsetas. Sõi ja oli vait. Muuk tahtis kolmanda joogi lõpuks bussikõlaritest Chemical Brothers`it lasta, aga võta näpust kõlarid pistsid selle peale kriiskama ning see üritus jäi katki. Selle eest sai lauldud palju erineva sisu ja kõlaga laule Dahlingu poisiga ja muidu ennast hästi tuntud. Esineda on ju ikka tore. Eksole ;).
Kell pool üks maanduti kuskil Läti farmis. Ja sellest ajast saati elab maailmas Farmi-Muuk ja muud Farmi tegelased. Territooriumile oli ära mahutatud kolm suurt hoonet, millel hobuste pildid igal pool kaunistamas. Reklaamiinimesed istusid neljapäeva öösel ühe hoone treppidele ja õhkasid alkoholi juua ning suitsuvortsi süüa. Muuk tõusis järgmine päev vara - pool kaheksa. Päike oli tõusnud, väljas oli juba kuum. Oli reede, oli idüll... Muuk avastas endamisi, et HOMMIK võib ikkagi meeletult ilus olla. Just niisugune hommik, mil veel keegi ärganud ei ole. See on karge. See on ülev ja hea. Lätimaa dush oli oivaline: farmimaja katusekorrusele oli tehtud dush ja dushiruumi paistis kahest avatud aknast sisse hommikupäike. Ilus. Muuk sai ennast värskendada ja ühineda reklaamiinimeste foorumitega, mis kestsid kuni hiliste õhtutundideni. Kui foorumid läbi said, siis oli aeg Leedu discoks: Röyksopp, Pulp, Sigur, Queen ja muud mõnusat lasti. Muuk hüppas neli tundi järjest õhku kuni jalad valusaks said. Magama sai mindud kell pool kolm, sest järgmine hommik oli kell 7 äratus. Siiski, kella poole kolmene üritus jäi siiski ürituseks, sest padja all värisesid veel Leedu bassikõlarid ning need ei vaikinud enne kella poolt viit. Niisiis, Muuk saigi magada tublid 2 tundi ning pidi siis kihutama "reaktiivlennukiga" Tallinasse, et kella 1130ks Pärnamäe kalmistule jõuda. Kell 1130 oli Muuk kalmistul küll, aga Mestakalmistul! Selleks, et Pärnamäe kalmistule jõuda läks veel 3 minutit kiiret kihutamist ja selleks, et kalmistu väravatest kabelisse jõuda läks veel kaksteist minutit intensiivset jooksu läbi hauamaa. Üsna õõvastav ja ebameeldiv. Muuk tundis, et ta oli seal ainuke elus inimene, kellel närviskaala punast lööb. See absoluutselt ei sobinud atmosfääri. Ta jõudis 1144 kabelisse. Kabeli suures saalis oli elektrooniliselt kirjas: 1130 Pajupuu. Kadunuke oli Muuki tädi lahutatud mees, keda ta ca kakskümmend aastat näinud ei olnud. Muuk sisenes kabelisse nii vaikselt kui võimalik. Hiilis kõige tagumisemate istmete juurde püsti seisma. Käristas kotist välja oma fotoaparaadi ja jäi pildistamiseks sobivat hetke ootama. Ta seisis ja mõtles: "Ärgu ainult telefon nüüd helisema hakaku!" Seda ei saanud vaikseks ka panna, sest hetkel kestis palvus ning aparaat oli viiekümne luku taga kinni. Palvus läbi. Muuk jälle kohmitsema oma koti kallale, et telefon vaikseks saada. Sai. Kogu sündmus oli kummastav. Muuk tundis justkui ta oli vales kohas, valel ajal. Palju võõraid inimesi. Alla poolte olid tuttavad. Samas need, kes olid tuttavad, olid ka sugulastest ilmselt need isendid, kellega kõige suurem läbikäimine ja kuuluvse tunne on. Neil oli kurb. Muukil oli kurb nende pärast ning häbi iseenda pärast, et ta ei suutnud kuidagi hingeliselt sündmusega kaasa minna. Pealegi, kohutavalt ebameeldiv on matuseid pildistada. Tegemist on kellegi maise elutee lõppemisega ja seda pildistades tekkib tunne nagu oleks see müügiks. Aga Muuk oli lubanud ja lubadusi tuleb täita. Seega pildistas ta sellegipoolest iseenda sisemist ristiretke alla surudes. Peied said peetud kella kolme paiku päeval. Muuk vedas ennast oma kaua ära oldud kodusse ja uinus seal kahe teki alla magama. Pani endale äratuse ka. Sest vastasel korral oleks ta järgmise päeva lõunani uinunud. Õhtupoole, kella seitme paiku läks Muuk välja, sest ka seda oli ta lubanud. Ja oli väljas kuni varajaste hommikutundideni. Sest ka seda oli ta lubanud. Nägi palju erinevaid inimesi. Üllatus mõningates inimestes, osaliselt positiivselt, osaliselt negatiivselt. Ja tegi sellest järeldused, et tõepoolest, on olnud üks eriti kummaline nädalavahe. Mõned lahkuvad, mõned tulevad, mõned vahetavad kohti. Pühapäev oli vaikne ja rahulik.
Muuk samuti.