Tuulsami armsale autole sõitis eile keegi pika nimega prantslane tagant sisse. Tüüp tegeles autoroolis enda rahuldamisega ja ei pannudki tähele, et pisike beež masin tema orgasmile ette jäi (NB: see ei ole fiktsioon! Pika ninaga mees ronis peale õnnetust autost välja, püksivöö ja -lukk lahti, nägu punane, segaduses, ähmi täis.. je suis désolé... je suis désolé...). Tuuslam helistas mulle kell 1720 eile õhtul ja kurtis, et tema autost ei ole suurt midagi järgi, aga ise on OK. Kihutasin talle järgi Peoleo söögikoha ette Pärnu maanteel ja nägin, et auto tagumine osa oli üsna nukker, Tuulsam ise oli üsna segadus-ähm-nukker, kael valutas põrutusest ja üdliselt oli olnud imelik päev. Sõitsime kolmekümnese tunnikiirusega tagasi koju. Aega võttis, aga asja sai. Ja siis tuli külla Tuuslami lapsevanem, keda Muuk varem näinud ei olnud. Tundus ta niisugune eriti suurte silmadega, pikk, blond ja millegipärast fleksibiilne oma keha poolest. Ta oli nagu suur roosa pilv, mis kergelt liikus ja mööda vuhises, õnnetusest ähmi täis, vaatas tütre üle ja rahunes, et kõik liikmed ikka omal kohal on. Tõi kaasa marjakoogi, millest ta ise oli hommikupoole juba ühe tüki võtnud - totralt tore ... Mõne aja pärast kutsusid suured silmad endale Tulika takso, kes Kalamaja asemel Laagrisse sõitis, sest seal oli sarnase nimega tänav ja ilmselt oli sinna lihtsalt mugavam sõita. Lõpuks takso ikkagi tuli ja suured silmad läksin koju. Tuuslam ja Muuk ronisid dushi alla ja siis Scotland Yardi wrapi sööma.
Päev lõppes Kroonika lugemisega voodis ja Muuki kurgu kuristamisega ja Tuuslami kaela inspekteerimisega.. nuuks..
Ja siis tuli öö ja und ei tulnud.
Ja siis tuli hommik ja und oli liiiiga liiga palju...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment