Ei! Tegelikult ei taha Muuk praegu koju minna. Kodus on voodi, vastik voodi, kus eile oli paha, paha, paha. Pea valutas ja süda oli paha ja unes ta nägi üheksa tundi järjest MANDLEID! Suuri, ahviajulisi mandleid, mis pungitasid ennast kõikvõimalikest aukudest välja. Ta nägi unes, et ta oli väike ja ruudukujuline Muuk, kes vaatas ennast peeglist tumedal taustal, ta nägu oli sinkjas sinine. Ta kergitas lõuga peegli ees ja lõua all oli kaks kanamuna. Nagu mumps. Vastik unenägu. Vastik ja tüütu teema. Ei saa üle ega ümber.
Endiselt ootame amnestiapäeva.
Nüüd juba kannatamatult.
Palavikuliselt.
Iiveldades.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment