Kumu rebane

Ja oi kui mõnusalt müristas laupäeva hommikul! Kell kümme lõhkusid Kalamaja aknad praksuda, et Muuk üles tõusis ja telekat vaatama läks. Sõi sinna juurde Special K Red Berries helbeid ja piima. Mida ta vaatas? Ei mäleta enam. Ju siis ei olnud mäletamist väärt.
Reedene õhtu sai veedetud Kumu ööl. Muuk hirmsasti kahetses, et ta ei võtnud fotoaparaati kaasa. Aga mis seal ikka. Kahetsemisega kaugele ei jõua. Eliit oli muidugi fantastiline. Võiks kohe öelda, et "Vaiko, you ROKK my SOXs!" :))) Kui päris aus olla, siis ei ole Muuk kunagi väga suur Epliku fänn olnud. Pigem niisugusel neutraalsel positsioonil. Aga need kitarrisoolod Kumu pealaval! Mmmm-mmmm-mmm. Oli hea! Oli tõesti hea! Muukil tõusis kananahk kui ta ühe eriti tugeva samba külge nõjatus ja ainiti kitarri vahtis. Kitarr oli temast ca 2 meetri kaugusel siis.
Situatsioon Kumust tagasiteel Kalamajja. Valge tänaval kolmas maja. Muuk ja Tuuslam on autos ja jagavad muljeid. Muusika ei mängi. Tuuslami kõrvatrummid on niigi hellad õhtusest mürast.
Muuk: "Kuule vaata, sealt eemalt tuleb meile mingisugune koira (tõlge: koer soome keeles) vastu."
Tuuslam kissitab kaugusesse.
Muuk: "On ju. Longib seal niisama."
Tuuslam: "See on REBANE! REBANE!"
Muuk suu ammuli: "Kus? Kus? Ei saa olla rebane! Rebased ei kõnni kell kolm öösel Kumusse."
Tuuslam: "No ON küll. Vaata ise."
Muuk vaatab.
Rebane kõnnib sama vehkides Muuki auto kõrvalt mööda. Ja läheb Kumu poole. Muuk on vait ja enam ei vaidle.

Laupäeval toimus Rocca Al Mare Vabaõhumuuseumis akordioni ja singi ralli. Niipea kui Muuk oma nina väravate vahelt sisse sai, hakkas ta võimsalt sinki otsima. Leidis ka. Kuigi tuleb nentida, et põdravorstitädi oli palju lahkem kui singimees. Põdravorstitädil oli ka leti peale iga sordi kohta mitu viilu maitmiseks pandud. Muuk lasigi kõikidel sortidel hea maitsta. Ostis ühe lati koju ka. See nüüd haiseb külmkapis. Haiseb nagu põder.
Õhtupoole tuli jalutuskäik tiigi juures ja kellegi http://www.varvipincel.wordpress.com soolaleib. Soola ja leiba söödi veiniga segamini hommikul kella poole neljani.
Ja siis tuli pühapäev ja Paunküla rabad. Muuk UJUS! Vist esimest korda elus mai kuu sees. Aga väga hirmus oli. Koht, kus Muuk ujus kandis nime Must Järv. Ja see järv oli tõesti musta värvi. Keset Paunküla rabasid ja suuri kuusemetsi. Suur järv musta värvi veega. Muuk seisis hulk aega järve ääres, tuikus rabaväänide peal ja kogus julgust, et vette hüpata. Põhja järvel ei olnud - seal oli muda ja rohi ja raba ja vajus! Vesi oli tumepruun, nii et ei näinud ka, kuhu minek ja kust tulek. Väga hirmus. Siiski seltskonna pealekäimise tõttu Muuk hüppaski vette. Siis hakkas veel rohkem hirm, sest silmapiiril oli vaid tume-tume vesi ja Muuk turnis kiiresti veest välja. Soe oli küll, selle vastu ta ei vaielnud. Tegelikult on asi selles, et niisugused tumedaveelised hämarad veekogud on Muuki foobia. Ta näeb unes alati niisuguseid veekogusid kõikide oma "meeldivustega" nagu kaanid ja ussid ja surm ja mädanik, siis kui ta haige on. Väkk. Ma ütlen. Peale kangelastegusid said Muuk ja Vahter suure valangu paduvihma kaela - see oli mõnus ja hea. Pühapäeva õhtul läks telekast programm ära. Kõik eesti kanalid olid pimedad. Muuk vihastus, sest pesu alles pesi ja tal pidi lihtsalt ootama, et pesu ära peseks ja magama saaks minna. Uni oli tal aga ammu juba. Kell üks sai magama. Hea oli.
Ja siis tuli esmaspäev.

Ülevaade Tallinna "kohtadest"

Muuk otsustas üles kirjata Tallinna normaalsemad ja vähem normaalsemad toitumiskohad. Miks? Sellepärast, et tihti juhtub see, et on soov minna reede õhtul välja. Nagu ikka, normaalsetel eestastel, eksole. Keegi Veiko Õunpuu on ka kunagi öelnud, et eestlase missioon elus on nädala sees kõvasti tööd teha, et nädalavahes ennast süstemaatiliselt alkoholi uputada, et oleks mida töö juures esmaspäeval rääkida, et saaks ennast välja elada, et... et... et. Kahju on sellest. Siiski, "väljasolemine" ja "väljaskäimine" on omamoodi kvaliteetaeg. See ei tähenda absoluutselt seda, et tuleb ennast võimalikult eba-adekvaatsesse olekusse viia. Vastupidi. See tähendab kvaliteeti, head toiduelamust (eriti arvestades sellega, et kodus söögi tegemine koos kõikide toiduainete ostmise ning ajakuluga teeb isegi arvestuslikult kulukam välja, kui endale üks mõnus salat kuskil Tallinna kokkade käe all lubada). Niisiis, reede on väljaminemise õhtu. Eriti suvel, mõnusalt sooja ilma ning sellele eelneva rohelise jalutuskäigu ja ehk isegi pargis raamatu nautimisega. Pahatihti on aga probleem selles, et kuhu siis minna? Ja algab vähemalt tund aega kestev diskussioon, kus üks "koht" ei sobi ühele ja teine "koht" teisele, kus üks koht on liiga kallis, teises ei saa suitsetada, kolmas on Tallinnast väljas, nelja nõme, viiendas ei ole midagi süüa, kuuendas ei ole magustoite ja nii edasi. Muuk mõtles, et kui ta üks kord kogu selle nimekirja lagedale laob, siis võiks see valiku langetamine lihtsamaks kujuneda. Ehk siis tegemist oleks omamoodi andmebaasiga, millest saaks sortida soovide põhja välja just tänaseks õhtuks sobiva kvaliteedimärgi.

Niisiis, here goes >>>

Tallinna OK väjasviibimise kohad (ei ole paremuse järjestuses):
* Lost Continent / Muuki jaoks uus avastus. On käinud seal täpselt ÜKS KORD, on söönud tuunikala salatit ja olnud pahviks löödud selle suurusest, peale mida ta avastas, et suurus on tingitud mingisugusest kõrbedast taignakoorikust, mis salatile umber viiesentimeetrise vundamendi tekitab. Tõsine arhitektuuriline saavutus oli. Maitses ka täista hea, nii et ei kurda. Aa... ja siis käis ta seal veel umbes üks kord, aga siis oli muusika nii valjult, et kohaloleks osutus võimatuks. Üldine hinnang: OK.
* Island / Hea majasalat oli. Tõesti värske.
* Bosporus / Nii ja naa. Toitude nimetused on uhked, toidud ise alla keskmise. Mõnikord võib läbi astuda, kui selleks tuju on.
* Peterson / Väga hea majavein. Kooke on. Salatit ei tasu tellida.
* Silk / Sushi on ikka sushi. Järelikult on hea.
* Tigu / See oli väga tore avastus. Tigu asub Vilmsi tänava lõpus. Keldris. Rohelise metallukse taga. Ukse peale on joonistatud tigu ;). Pakutakse seal niisugust vahemeremaade mõjutustega toitu. Ja maisteb see päris hea. Kahjuks, suureks kahjuks ei ole Muuk seal veel jõudnud tiramisut proovida. Tigu probleem on muidugi see, et seal on üsna vähe kohti ja selletõttu on sinna raske ligi pääseda. Ja broneeringud on vist kuu aega ette ära tehtud. Niisugune lugu. Aga üldiselt on seal olnud vaid positiivsed kogemused.
* Kristian ja Kristiine / Samuti üks tilluke Kadrioru koht. Road on omapärased ja head. Muuk muidugi ei saa väita, et ta seal kõike proovinud oleks. Sõi ükskord salatit. See on suur ja imelik. Justkui liiga palju häid asju kokku topitud ja kokku sai imelik. ;)
* Spaghetteria / Mmmmmmmmm.... milline mozzarella-tomati salat! Seal sees oli ehe pühvli mozzarella! Ebamaine, lihtsalt ebamaine!
* Caramba / Aus koht. Raha eest aus kaup!
* Cafe Park / 1930ndate stiilis Kadrioru kohvik. Väga mõnus ja nostalgiline. Süüa saab struudlit ja juua saab kohvi. Näjastele ei soovita. Jalutajatele täitsa mõnus koht.
* Paat / Seal on hulk imelikke roogasid. Ohutu valik on pannkoogi vaagen.
* Lounge Vertigo / Väga snoob koht. Lounge küll vähem snoob kui restoran. Muuk käis TÄNA, muideks seal lounge`is ärilõunat pidamas. Väga mõnus. Vaade on super! Toit äärmiselt kvaliteetne. Teenindus hea ja asjalik ja ILUS ;).
* Lounge 24 / Ei ole veel sattunud, aga plaanis minna.
* UpUp / Sõbrad soovitavad, ise pole käinud.
* Cafe Boulevard / Väga head salatid, alati värske valik. Hind kallis, aga kui on tunne ennast hellitada lasta, siis hea otsus.
* Fahle Cafe / Linna parim Cafe Late!
* QuamQuam / Muuk sattus sinna ühel reedesel õhtul koos Vahteriga. Koht oli inimtühi! Ja võluv! Atmosfäär väga mõnus, justkui modern-shikk. Istuda sai diivanitel, toonid helerohelne, valge, must - alati hea kombinatsioon. Söök imelik, aga hea. Vein suurepärane.
* Noku / Kes on käinud, see teab. Ei pea kunagi kahetsema. Täiesti aus koht.
* Angel / Ärge kunagi sööge Angeli õunakooki! Muuk sai trauma! Sõna otseses mõttes! See kook maitses nagu viiesentimeetrine PVC tahvel! Ülejäänud road on siiski oma raha väärt, vähemalt enamik nendest. Üldiselt hakkab koht ära väsima, oli oma alguskuudel tunduvalt parem ja kvaliteetsem. Aga, üldiselt täiesti OK.
* De javu / Beware of the bounser! Tüüp tumedas seisab uksel ja vaatab pealaest jalatallani, kas uus külastaja on piisavalt beib või piisavalt linnavurle, et sisse lasta. Kindlasti ei saa külastada Angelit ja De Javu-d samal õhtul. Tüüp on selle eest hoolitsenud. Aga teenindusneiud on tõesti kenad ja armsad. Nad nimetavad külastajaid "kallikesteks" ja küsivad "Kallis, ega Sul rohkem midagi vaja pole? Kõik ikka hästi?" Toidud on täitsa mõnusad, vähemalt need, mida Muuk on söönud (ehk siis ilmselt enamik salateid). Ja iiri kohvi on linna parim!
* Moskva / Sobib ärilõunateks. Toit viimsel ajal alla käinud, aga teatavasti pidi mai kuust uus menüü ja uus kokk olema. Eks näis, mis juhtub.
* Kaheksa / OK
* Türgi köök / Huvitav
* Carmen / Väga aus shashlõtshnaja!
* Sushi house / Ilus ja hea, aga mitte näljastele.
* Elevant / Tipp-topp!
* Sisalik / Ületamatult hea kanafilee!
* African Kitchen / Supid on oivalised!
* Bazaar / Muuki kõige sagedasem lõunakoht. Toidud on ausad ja ausa raha eest. Muuk ei ole siin kunagi midagi halba söönud. Ja söömise ajalugu ulatab ca 4 aastat tagasi.
* Pihlaka kohvik / Samuti aus koht.
* Cafe Mademoiselle / Jälle üks aus koht.
* Madison / Nii ja naa.
* Stefanies / Üks kord külastatud. Oli lärm, oli toit. Kokkuvõte enam-vähem.
* Kloostri ait / Väga OK.
* Lucca / Nii ja naa. Seal on üks salat: suitsukana salat. Ja see on alati hea.

Ühesõnaga. Muuk on oma elu jooksul jõudnud üsna paljudesse kohtadesse. On isegi üllatunud selle nimekirja pikkusest.
Kui kellelgi on kohti, mida lisada, siis Muuk võtab rõõmuga virtuaalkõnesid vastu :).

Kena reedet!
Minge välja!

******************

Niisiis, head inimesed lisasid veel niisugused kohad:
* Bocca / Muuk ka käinud seal. Üks kord. Oli šikk ja tore.
* Tanduur / Pole käinud.
* Bonaparte`i kohvik / Tõsi see on, et väga head salatid.
* Bestseller / Hmmm... Muuk mäletab head latet.
* Controvento / Jajah. Ehk siis siin on lood nii ja naa.
* Musi / Muuk mäletab, et toit oli ebaproportsionaalselt kallis võrreldes kogusega. Üldiselt, veinijoomise koht.

A rabbit called Jesus Christ

And here I am, sitting in the darkest corner of the room. Listening to voices. Loud voices coming from my head and bones. What are they? Are they calling me? Are they teasing me? Are the real are they not?
"You’re a rabbit," they say. "Your the white rabbit of the shire. Your the rabbit with long ears and fat belly."
"What’s my name", I ask.
"Jesus Christ. Your name is Jesus Christ."
"Because you’re carrying a child in you. There is a real human inside your rabbit belly. You are due tomorrow."

Away they went.
Then came the night and the cold winds.
I was left in the dark corner.

In the morning they came back.
"There’s a bed for you in the other room. Go there. Relieve yourself."

As I jumped towards the other room I felt pain in my stomach. The pain got worse and worse as the room got nearer and nearer. I entered the red small door of the room. Lay on the bed covered with white sheets of cotton and gave birth to the real human. I never did see it. The human. It was taken from me right after I woke up from the coma of great sleep of exhaustion. The sheets were bluish green and black from underneath. I felt my ears growing as they came back.

"We have taken the human to the safe place," they spoke.
"Where?"
"To the place where there is something that is called the Sun and something that is called the River and the Tree and the Garden. It is a place with air and atmosphere. And plants make photosynthesis and change and lash out oxygen for the human to breathe. The human now is waiting for the other human. And when it arrives, the mission is complete."
"Am i going to die now?"
"Do you feel like dying?""Yes. No. I don’t know. I feel like splitting in half, I feel like swallowing a sparrow of the Middle East. I feel like I am outside my skin in tears and pain. I don’t feel like myself anymore. "
"Come with us."
We went to the Marlboro land with the great rock-monsters called the Grand Canyon. Illusion after illusion. Vision of the world and the see and the blue sky. This is where the human was taken. They showed me where the human was taken. And I felt like myself again - a white rabbit with growing ears and slim belly. A rabbit called Jesus Christ.

Kolmapäev

Ja mõnikord on tunne, et lõpuks läheb kõik hästi. Ilmselt on selleks vaja mingisugust elutempot, et hingata ja mõelda ja tunda. Midagi, mis elekrit annaks. Vastasel korral on inimene nagu tasane tiik keset põldu, tuul ei liigu, uut vett ei tule juurde, rohi, kasvav rohi, rohi, aeglus, ebaselgus, eba, eba, eba... Ja lõpuks ei olegi midagi alles. On vaid kest, kes teab ja arvab, aga ei tunne midagi.
Ja ükskord on ikkagi tunne, et tore on olla. Ja tore on tunda teisi inimesi, kes samamoodi arvavad.
Ja teinekord inimene elab unenägudes. Tunneb, naerab ja kallistab. Suunab oma und sinna, kuhu tahab. Rändab pool maailma läbi.
Teekond lõppeb hommikul kell kaheksa.
Mats-mats.....prauhhhh!

***

Täna otsis Muuk Madonna Ray of Light albumit. Mitte kuskil ei ole. Mitte kuskil. Põletas tema oma poolkulunud kontskingadega mööda Kristiine keskust joosta. Kolmes poes käis. Taeva ja perse sai, valgusekiirt ei saanud. Ebahuvitav. Ja enne meeletut plaadisosturallit käis ta Safranis krevetisalatit söömas. Täitsa OK koht. Hinnad on OK. Toit on väga värske ja selletõttu ka väga hea. Asukoht: Mustamäe tee ja Kadaka tee rist, Auris (vist oli) autopoe juures. Sealsamas, kus Rehviekspert ja muud loomad asuvad. Tuuslam kirjutas Quashai (vist nii) autole kirja. Esimene samm suhte alustamiseks on tehtud. Tuuslam saab ka kuni aastani 2012 teaduri tööga jätkata. Ja varsti võiks minna Berliini ja peale Berliini võiks minna Londonisse ja peale Londonit võiks minna Pariisi. Kas pole tore? :) Viimasel ajal on Berliin kuidagi eriti pähe ennast sättinud. Muuk mõtleb temast tihti. Näeb öösiti unes. Näeb päeval ilmsi. Imelik. Kummaline, ajutine armastus. Ilmselt on selle asjaga nii, et kui kunagi ära saab käidud, siis on armastus läbi. Aga mine sa tea...
Muuk on alustanud oma elus ka eriti tervisliku perioodiga: ta käib REGULAARSELT kaks korda nädalas kaks tundi järjest (!) rattatrennis. Tänaseks on käidud ÜKS KORD! Palju õnne! ;)

NV lx ki:resti

It`s just another manic Monday.... heeeieee... wish it was Sunday.... heeeheee.... that`s my funday. But it`s just another manic Monday.
Esmaspäev algas sellega, et kooslus Muuk-Tuuslam vaatasid eile peale südaööd "Müümise kunsti". Ebalev film. Mitte, et ta halvasti tehtud oleks, aga piinlik vaadata. Piinlik nende karakterite tõttu. Piinlik selle ajupesu tõttu, mida see film portreteeris. Kui see oli ka filmitegijate eesmärk, siis on kõik hästi läinud.
Reedel oli see tore päev, mil sai Vahteri prouaga jalgratast väänatud. Kohtumispaik Kalamaja. Marsruut Kalamaja-Kopli-Paljassaare sadam-Paljassaare linnukaitse ala. Tohutult ilus oli seal. Täiuslik idüll. Linnud, loojuv päike, roosa, kollane ja sile. Kiviklibu ja radar. Mõnusalt soe tuul. Hea, hea, heaaa. Terve Kopli poolsaar on tegelikult vanu sõjaväe barakke täis, traataeda, mingisugused mahajäätud hooned ja muud säärast. Aga sellegipoolest tegi tärkav loodus kogu inimkoledusele ära ja see oli peaaegu, et märkamatu. Ilus, ilus.
Laupäeval toimus pereinimeste, satelliitide ja väänikute kogunemine. Üheks taolise ürituse põhjuseks oli pisike ime, kes suure seltskonna juuresolekust häirituna pisu lärmi tegi ja oma ema veidi õnnetusse ja ehk pisut melanhoolsesse kahekesiolemisse surus. Iga laps on ime. Ja iga kord on kummaline aduda seda, et ühest pisikesest inimesest tuleb välja teine veel pisem inimene, kes hakkab oma elu elama, kes hakkab mõtlema ja olema ja armuma ja vihastuma. Elust sünnib elu. Ja elust sünnib ilu. Kummastav on alati ka see, et uue lapse kodu on uue lapse lõhna täis. Seda lõhna on tunda juba korridoris. See on magus ja värske ja uus ja hea.
Igatahes, laps oli Jüri Naela näoga ja sellest hoolimata imekena. Loodan, et lapse isa siinkohal ei pahanda... Kusjuures lähemal vaatamisel sai Muukile selgeks, et ka lapse isa on Jüri Naela näeoga. Ainult, et laiem versioon sellest. Sealt siis seletus kõigele.
Laupäeva õhtu tõi endaga kaasa suuremat sorti kohvi joomise ja kassi väntsutamise. Samuti suuremat sorti une kuni pühapäeva hommikuni.
Ja pühapäev on ju alati olnud niisugune päev, et minnakse loomaaeda. Muuk käis ka. Koos teiste põnnidega. Ja Jaapani turist oli ka kaasas. Räägiti surnud kanadest, ahvidest ja sellest, miks jäätis magus on.
Varsti ilmub nähtavale reportaaž pildis.
Seniks, kannatust.

Mitmesugust...

Eilsel toredal õhtul külastas Muuk oma Lapsevanemat. Notstalgiline tunne ronis sisse. Lugupeetud elab Tallinna äärelinnas, pikas, liftiga majas. Lift käis pidevalt edasi-tagasi. Masinad, masinad ja inimesed. Muuk sai teada, et tema Lugupeetud nr 2 oli äsja liftis kinni istunud. Iroonia peitub selles, et kinni-istuja on ise liftiparandaja-mehhaanik. Elu on irooniline, eksole.
Unes juhtus samuti mitmesuguseid asju. Muuk tundis ennast kinniseotuna. Nägi ka unes seda, et ta mitme teki sisse kinni oli jäänud ja magas kuidagi imelikult. Hommikul tõustes olid jalas vaid punaste õhupallidega aluspüksid. Unes, mitte ilmsi. Üldiselt magab Muuk pluusiga.

Tänavakunst

Keegi Tuuslam on alustanud väga up-to-date kunstiprojekti aadressil http://tuuslam.blogspot.com . Tegemist Tallinna, kogu Eesti ja ülejäänud maailma tänavakunsti korjetega.
Igatahes, tänuväärne ja visuaalne ettevõtmine.
Mulle niisugused asjad päris meeldivad.

Tulevik on täna

Tunneli otsas on valgus...

Hobuse unenägu

Kellegi kiiksud.... ;)

Ta keedab kõvasid spagette, lisab sinna kolm sületäit riivitud Eesti light juustu, kõvasti soola ja kõige selle peale ketshupit. Siis keerab ta "sööki" taldriku peal ringi, pistab selle sisse kahvli, teeb neli tiiru, kogudes niimoodi kahvli ümber viie sentimeetrise diameetriga kogumi ja pistab selle suhu. Tegevuse kõrvale loeb ta tavaliselt Äripäeva. Samal ajal mängib ka telekas ja arvuti põristab eemal mingisugust hiigla suurt faili avada. Söömine ei ole püha protseduur. See on toiming, mis täidab kõhtu.
Köögis on tal kolmkümmend neli kaktust. Need õitsevad kord aastas täiesti hämmastavalt ilusalt. Suured valged rikkalikud õied kõige õrnema lõhnaga maailmas. Niimoodi saab lõhnada vaid armastatud inimese naeratus, teadsite te seda... ?
Mõnikord peseb ta pesu. Kaks tundi ja viisteist minutit järjest. Pesupesemine ja igasugune muu pesemine on püha toiming. Nõusid peseb ta nii, et kõigepealt tuleb nõud keeva veega desinfitseerida, siis tuleb nad ohtra Fairy vahuga kokku teha nii kaua kuni nad krudisema hakkavad. Kõik nõud tuleb ükshaaval üle vahutada, vahepeal ei tohi ühtegi objekti päris puhtaks loputada. Loputamisprotseduur algab siis, kui kõik nõud on vahused. Sel moel saavutab ta perfektse puhtuse. Hoolimata ohtrast pesust, tuleb alati peale nõudepesu enda käed inimese kätepesuga ära pesta. See tähendab seda, et ta läheb vannituppa, võtab kätepesuseepi, kolm sortsu ja peseb veel käed keeva veega ära. Peale pesu tuleb käed ka kuivatada.
Külmkapis on tal alati õlut ja mahla. Jõhvikamahla või õunamahla. Heal päeval on seal ka Eesti juustu ja alkoholivaba siidrit.
Ta ärkab tavaliselt peale kella kümmet. Ja enne magamaminekut teeb ta kolm suitsu. Üks enne hambapesu, teine peale esimest hambapesu ja kolmas veel siis, kui ta ei ole jõudnud kohe peale teist hambapesu magama minna. Aga kui tuleb kolmas suits, siis tuleb ka veel üks hambapesu.
Kunagi ei tohi istuda jalamati peal, sest seal käivad jalad. Kunagi ei tohi voodis teistpidi magada, sest pea ei tohi jalgade kohas olla ja jalad ei tohi pea kohas olla. Nätsutada ka ei tohi, sest see teeb valju häält. Üldse on igasugune häälitsemine tsensuuri all, eriti matsutamine ja omaette ümisemine.
Ta kuulab saksa räppi ja teeb kõvasti sporti. Kunagi käis ta kergejõustikutrennis. Nüüd ta enam sellega ei tegele. Ta on üldjuhul väga tänulik sööja, sest ta võtab alati juurde ja tänab kokka ning ütleb, et söök on nii hea, et kokk peaks oma kohviku avama. Aga! Kunagi ei tohi teda lasta toidutegemise juurde, sest siis leiab ta seal miljoneid asju, mis valesti on ja palju nõusid, mida söögitegija peab pesema hakkama ja see valmistab talle juba ette stressi, kuigi ta ise neid nõusid pesema hakkama ei pea.
Ta on tihti keskustelu keskpunktis oma veidrustega. Talle valmistab see huumorit. Ta on sõbralik ja heatahtlik.
Ja ilmselt on ta ka autori suurim sõber... :)

Palju õnne meie kõigi poolt, Vahter ;)

Ja hüppaski ennast aasta jagu vanemaks! Õnnitleme ja surume kätt.

Merilii

Sa nõuad, et ma Sulle kirjutaks. Nõuad seda öösiti kell kolm ja hommikul vara. Suus on mõru maik hilistunnil joodud kohvist. Hambad jäid pesemata. Juuksed kolm sentimeetrit taeva poole, nagu Taavil. Läksin märja peaga magama. Nägin taevast und. Äratuseni oli aega seitse tundi ja nelikümmend kolm minutit. Maa sai märjaks kastetud. Tahtmata avasin silmad enne äratust. Kümme minutit veel. Võtsin telefoni kätte ja lasin sellel jõuetult tekile tagasi kukkuda. Oli uus päev ja hommik. Oli soe tekk. Tõusta või mitte? Absoluutselt tundetu olek. Võisin tõusta võisin mitte. Mitte mingisugust vahet ei olnud. Siinused on maas ja lamavad. Ei ole tõusu ja ei ole mõõna. Keskpaiksus. Päike loitis kõrget pilve. Puhtast harjumusest siiski tõusin. Külmkapis oli üks roheline kurk ja terevisioon. Võtsin need mõlemad.
Poole tunni pärast läksin välja mängima. Naabriajas oli Merilii. Heleblondide juustega tüdruk. Mängisin temaga aia ees olevas liivakastis. Meil olid seal omad urud ja majad ja raudtee. Liivakasti ümber kasvasid hiina pajud. Nendest tegime laevad, mida suvises tünnivees liigutada sai. Laevadesse panime sõitjaks võililleinimesed. Nemad olid tehtud puupulgast ja võilillepeast. Lill tuleb maast lahti võtta nii madalalt kui võimalik. Lille vars tuleb rebida nii mitmeks pikaks ribaks kui võimalik. Rebituna tuleb lill vette kasta ja varretükid koonduvad siis lilleõie ümber krussi, nagu inimjuuksed. Niimoodi saab kuju võililleinimesepea. Lastel on oma väike maailm, kus kõik on salapärane ja verejooksu saab ravida teelehe ja süljega.
Lennutasime Meriliiga tuulelohe mööda Kalamaja tänavaid. Värviline, suur, tuules lendav lennuk. See vappus sinna ja siia. Tuul lõi vastu meie naeru ja päike paistis silmadesse. Tõusime koos lohega õhku ja lendasime kaugemale, kaugemale, kaugemale... Nii uskumatult kerge ja hea, nii uskumatult inimlik ja rõõmus, lohe ja meie, kaugel, soojas, vatiteki sees...

Unepiin

LOCO on kirjas A4 paberil, mis Muuki vastas seinal lamab. Paber on sinna kinnitatud mingisuguse metallist klambriga. Samasuguse klambriga on seinale veel pilte kinnitatud, ühel neist on voodi poseeriv naine ja teisel kaks kiilakat meest teineteisele kiivalt otsa vaatamas. Täna öösel me ei maganud. Vähemalt Muuk ei maganud. Tunne oli nii nagu oleks üks silm pidevalt lahti ja teine nägi unenägu. Unenäos piinasid Muuki erinevad elemendid: inimesed, lumi, külm, jää, Moosese tahvlid, lauad. Viimased kaks ööd on Muuk ennast pimedas piinata lasknud. Eelmine öö oli tegemist suurte veeväljadega. Kevadine jõgi ja vesiroosid, aga ikkagi hägune vesi ja suur ja hirmus.

Küüslauk, noored ja puurimine veetsees ehk lähme aerutame ja sööme sipelgaid

Nädalavahe veetis Muuk küüslaugugaasikambris. Tõlgendada võib seda nii, et Muuk oli kodus ja sõi küüslaugujuustu salatit ning hingas omaette ning tuikus aurudest. Ja, kõikide lootuste õigustuseks, on täna juba päris hea! Kosmonautika jäi eelmisesse nädalasse.
Vaatas Muuk veel niisugust kohutavat filmi nagu "Klass". Ohh õud! Ohh õud! Kas tõesti on see reaalsus? Hirm hakkas. Noored julmad inimesed. Pühapäeval juhtus Viru Keskuse ees veel niisugune insident, et kolm noormeest olid teineteisel kõrist kinni, treppide peal lamas oimetu viieteistaastane tüdruk, keegi neljas noormees suudles teda ja üritas turgutada. Muuk mõtles: "Kas ma peaksin Politseisse helistama?" Kõndis edasi. Ei teinud midagi. Arg oli. Ei tahtnud noortele veel rohkem pahandusi teha. Mõne hetke pärast sõitis temast huilgav Politseipatrull mööda. Ilmselt sellesama insidendi suunas. Kuidagi ei tahaks uskuda, et asjalood tegelikult niivõrd hullud on. Noored on ju toredad! Ja isikupärased! Ja andekad! Ja julged!
Kell 1300 toimus Kannu Kõrtsu veetsees remont. Muuk tõmbas endale Seljanka supi kopsudesse, kui selja tagust veetseed puuriga eemaldama hakati. Enam ta Kannu Kõrtsu lõunale ei lähe.

Juri Gagarin

Muuk on saanud endale mingisugune alatemperatuuripisiku. Väljendub see selles, et Muuk on nüüd kosmonaut Juuri Gaggaarin ja kõnnib mööda alleed, näpp suus, kraadiklaas kaela all, mõtted mujal, nina nohune, kõri sõlmes ja pea huugamas. Kraadiklaas näitab hommikuli temperatuuri 36,0 kraadi Celciust. Niisugust temperatuuri ei ole Muukil enne esinenud. Oleng on üsna kesine, sest voodisse on tekkinud Muuki kehast auk, mis teda endasse imeb ja minna ei lase. Ja siis ta hädaldab ja keerab ennast ühelt küljelt teisele nagu lapik ja lõpuks tunni aja pärast veereb oma urust välja, et ibuprofeen enda kehasse imeda ja dushi alla minna. Niisugune oli Muuki tänane hommik. Tööle jõudis kosmonaut kell 11 päeval. Sai vaevu kõnnitud neli korrust üles oma uude ja sharmantsesse tuppa selleks, et avastada samast toast direktorite koosolek. Niisiis, Muuk jõudis niigi kell 11, aga sellegipoolest oli ta ukse taha jäetud ning ei pääsenud oma arvutile ligi. Poole tunni pärast avanes võimalus. Muuk lähenes oma toale. Avas ukse. Õhk puhas! Ja kibekiiresti meili ja masinasse. Viie minuti pärast naases üks koosolekuline ja võttis Muuki ruumis mõnusasti istet. Nokkis nina, karjus telefonisse, TOKSIS klaviatuuri. Muuk hullus sisemiselt. Ei öelnud midagi. Naeratas. Ja sügas kukalt. Ja mõtles, et kas SEE on permanentne. Hiljem sai ta vastuse ka - ei ole. Mis ajani on? Keegi ei tea. Nagu ikka.
Ja taas on Eestimaale naasenud toredad vihmased ja hallid ilmad. Hakkaski juba kergelt imelik - päike, päike, päike ja kakskümmend kraadi sooja. See on enneolematu. Eriti enne Muuki sünnipäeva. Niisiis, nüüd ikka tore ja kodune olla. Aken veidi märg, nii väljaspoolt kui seestpoolt. Nina veidi nohune, eriti seestpoolt ja mõnikord ka väljaspoolt, siis kui taskurätti ei ole ;))).

360 kraadi

Eile tuli televiisorist kurb film. Kadunud mees sai teada, et tal on kanser ja ta otsustas oma teismelise pojaga maja üles ehitada. Väga südantlõhestav suhete draama oli. Muuk vaatas kuni poole üheni keset ööd ja laristas nutta. Poiss nägi välja nagu Velvet Goldmine`i ja Placebo segu, nuusutas liimi ja tõmbas kanepit ja oli muul moel iseendaga raskustes. Loo püant: surev isa andis pojale tagasi elu mõtte ja kui see ülesanne oli tehtud, siis vanem mees maeti. Võtab ohkama.
Hommik on olnud observeeriv. Muuk ei suuda veel täies mahus keskenduda, sest olemine on kuidagi alla normaalse. Võimalik, et ta sai eilse rattasõiduga külma. Aga ei midagi hullu. Pisut kibe siit, pisut kobe sealt. Tal on ka täiesti uus ja täiesti omaette tuba. Uksega ja puha. Suure aknaga ja puha. Suur laud on ka sees. Istub ta nüüd siin ja mõtleb, et varsti peab oma lubadusi täitma hakkama, tegelema Suure Mõtlemise, Maailmavallutamise ja Rusikaseaduste Lammutamisega.
Ja nagu korralikus kinnisvara portaalis ikka, üritame edasi anda 360 vaate Muuki uuest platsist: selja taga asub sein, seina peal on paar plakatit ja metallist nöörid, et sinna oma mõtteid üles riputada, paremal käel on suur aken, kust paistab Kassisaba rajooni mõnus elamine, majad, majad, mitmemiljonilised majad oma suurte verandade, saunade, mullivannide ja jaapani stiilis aedadega. Taamal kõrgub Pikk Herman. Lipp lehvib. Õhtuti kuuleb siin Eestimaa hümni. Hommikuti kuuleb hümni Muuki kodus, aga selleks peab õige aastaaeg ja tuuletu hommik olema. Mõttemaja elanikud on tornis ronimas käinud, puudutanud oma pisikeste käekestega lippu ja olnud õnnelikud. Ähkides tuldi siis majja tagasi ja joodi siidrit kaneelisaiakestega. Paremat kätt aknalaual, mis on ca poole meetri laiune ja kahe meetri pikkune lamab hunnik trääsa: pappkastid, kaustad, lauarääkijad, kaelarääkijad, t-särgid, paberinäidised ja muu hulgas ka pilt Muukist, mis sai tehtud kunagi kaks aastat tagasi ning Muuki karikas. Otse ees on kaks kappi, milles on veel trääsa. Kappide kõrval vasakul käel on uks, mille taga on veel trääsa. Vasakul käel on tahvel, kuhu mõtteid kirja saab panna. Tahvel jätkub seinaga. Ja seina taga on veetsee, kus käiakse hommikuti pissil. Ja mõnikord ei ole seal paberit ning legendid räägivad, et kord olnud keegi härra hommikul veetsees olnud, mitte-pissil. Järjekordselt oli paber otsas. Härra avastas selle liiga hilja. Helistas teisele härrale samas majas: "John, John, mul on probleem veetsees!" John koosolekul: "Mis, mis?? Mis Sa ajad, mul on koosolek!" Härra: "John, ma ei saa enam... " John sosinal: "Mis Sa jamad?" Härra: "No saa aru - paber on otsas ja ma pean kohe kohtumisele minema!" John vaikselt: "Oot, kohe tulen." John lahkus koosolekult, viis Härrale paberi ja elu läks kenasti edasi. Sellest ajast saati ei ole endiselt veetses nr 2 aegajalt paberit. Alati saab ju koosolekult välja minna ja kaasmaalane sõna otseses mõttes hädast päästa.
Ja elu jätkub.
Pisut teisiti.

Getto superstar!

Tornkraanad ajavad imelikuks...

Kutse tantsule

Tänane päev on kaetud piimja valgusega. Hommik oli ilus. Kahtlaselt karge tuul, päike ja sinine taevas. Niisugune taevas nagu oli laupäevasel päeval Ellamaa rabas. Puhas sinine. Selgesilmne sinine. Taevaselt sinised ja päikeseliselt kollased hommikud on alati lootust täis. Nad on elavad ja selged ja annavad energiat. Nad kannavad üles ja edasi ja kaugele. Nad panevad mõtlema ja tegutsema. Vaid tahe peab olema kuskil sügaval sees. Tahe mitte olla paigal. Tahe muutuda ja uus olla. Tahe uut teha ja uut tunda. Mõnes mõttes saab seda võrrelda magamisega. Kui kaua inimene ikka suudab ühel küljel magada, kunagi tuleb ikka aeg, et on vaja keerata. Keeramises on oma mõnu ja oma valu. Uus on huvitav, aga ohtlikult tundmatu. Uus võib olla hea ja võib olla halb. Kes ei riski, see ei tea, eksole. Üsna väikese aja pärast saab Muuk süüvida analüüsi, mõtlemise ja strateegiate maailma. Üks osa tööst on tehtud ja selge. Kahju on jätta, aga tahe on võtta. Saagu see tahtmine ja saagu uus-olemine. Omaette põnev, omaette ohtlik, sest huntidega tantsimiseks peavad oma oskused olema.

Ellamaa raba

Visualiseerimise teooriad

Laupäevasel päeval kuskil Tallinna piritapoolses otsas tekkis diskussioon nimega: "Kas fotograafil tekib pildistatava objektiga seksuaalne suhe?" Üsna põnev oli seda teemat igast nurgast lahata. Inimesed, kes tavaliselt ei pildista väitsid täiesti kramplikult, et muidugi tekib suhe, eriti siis kui akti pildistatakse ja eriti siis kui fotosessioon läbi on. Kired on taevasse köetud, reaalelu on unustatud, mõtteid enam üldse peas ei ole, vaid tunded, tunded, tunded, tunded... Samas. Inimesed, kes mõnikord on pildistanud ja isegi teisi alasti inimesi mõnikord jäädvustanud, väitsid täiesti vastupidist. Ehk siis suhe, mis tekib fotograafi ja tema pildistamise objektiks oleva alasti inimese vahel on puhtalt esteetiline. See suhe väljendub fotos ja seda nauditakse teiste meeltega. Tegemist on puhtalt visuaalse naudinguga ja fantaasia mänguga. Fantaasia mänguga selles mõttes, et fotograaf realiseerib fotos oma kujutelmi, kujutelmi selle kohta, kuidas valgus inimese kehal mängib, kujutelmi selle kohta, mis võiks olla visuaal, mis väljendaks seda, kes see inimene tegelikult on, mis on tema tujud, mis on tema mõtted, mis värvi ta on, mis kujuga ta on.... See, et seksuaalne huvi tekib siis, kui kaamera on maha pandud, ei ole välistatud. Sest läbitud on teatav esteetiline reis üheskoos. Siiski, ei saa fotot pidada selle huvi tekkimise aluseks. Huvi peaks siis olema juba enne foto tekkimist.

**

Ehk siis selle diskussiooni juurde joodi ära kolm pudelit erinevates värvitoonides veini. Eriti kiidaks siinjuures Beringeri roosat (see on väga kerge, mõnusa maitsega vein, sobib suvel joomiseks, palava ilmaga, Pärnu rannas ja alasti, näiteks...). Muuk kaotas õhtu lõpuks oma igasuguse adekvaatsuse, sest tema kehamassiindeks jäi tarbitud alkoholi indeksile tublisti alla. Kuni kella viieni hommikul tegi ta lollusi ja lõbustas inimesi. Kell 0800 tõusis ta üles, pani tuhvlid jalga ja kõndis 2 km selleks, et endale siis takso tellida ja koju sõita. Hommik oli karge ja ilus ja võttis ära Muuki kaela. Pühapäeval oli Muuk kui rentsli kass, midagi suurt ta ei rääkinud, pesi pesu ja käis poes. Ostis loomulikult doktori vorsti. Ja Selveri saleneja kanasalatit. Vaatas polaarkoerte filmi ja lahistas nutta, sest koerad jäeti Antarktikasse 156 päevaks üksi ja loomakesed võitlesid seal elu eest. Hommikul ärkas ta enne kella, triikis ülikonna ja läks ametisse.

Mõned Muuki viimase aja pildid ehk ajalooline fotosessioon ja lendav hollandlane

Ühe päeva lugu

Kõigepealt:
1. hommikul kell 945 viskus Muuki seelik keset kontori peasissekäiku ülepea. Ilmselt teavad nüüd terve Kristiine linnaosa elanikud, et Muukil täna lilleline ja beezhi lipsuga aluspesu jalas on. Number suurem, kui peaks. Aga see-eest, jube mõnus ja õhuline ;).
2. järgmisel sisenemise korral jäi Muukile ajutine jalamatt kontsa külge kinni ja paraadmarss autost välja toimus jalamati saatel. Mhmh. Töömeestel oli taas rõõmu nabani. Jalamatiks on Muukil autos hetkel tema heleroheline kevadsall, sest see pidi takistama kinkakandade amortisatsiooni auto korrodeerunud jalamati vastu. Kusjuures, see on väga suur tõsi! Kingade ostmisel ei ole mingisugust mõtet, kui autol on matid, mis on sama pehmed kui liivapaber.
3. oma kolmandal sõidul pärnu maanteelt tartu maanteele parkis Muuk SEB maja alla keelatud alale. Mõtles, et vaja vaid edasi-tagasi lipsata 5 minutit, küllap kannatab ära. Kannatakski! Auto oli alles. Muuk vajus autosse, pressis pedaali, sujuvalt hakkas auto liikuma ja järsku tundis Muuk kerget takistust. Pressis veel pedaali. Ikka takistus. Mis toimub? Ja toimus see, et Muuki auto taga oli üks ära h******d BMW, mida Muuk oma teadmatuses parasjagu rammis. Mõnus värk. Riivamisi olid kaks autot kokku saanud. Oli tekkinud teatav hõõrdepunkt. Muuk neelatas korra, sõitis tagasi oma esialgsele asukohale ja vaatas hirmunult tagavaate peeglist, et keegi rullnokk hakkab autost välja tõusma. Kergitab püksivööd, lükkab nokamütsi kuklasse ja hakkab käsi laiutama. Järgmine neelatus. Süüde kinni. Muuk astub autost välja võimalikult naiivse ja mures ilmega. Mees on venelane. Muuk pobiseb vene keeles: "Isvinite, ja nitsego ni videla...." Vaatab kahjusid - väike kriips on, mõlemal autol. Muuk teeb kurba nägu. "Otshen isvinjajush, maja vina. ... ohkab... Stho budem delat?" Mees vaatab. Ütleb vene keeles: "Hea küll, sõitke edasi. Aga teine kord vaadake paremini." Muuk rõõmuga: "Pravda!" Mees: "Mhmh!" Muuk naerulsui: "Spasiba! Bolshoe spasiba!" Ja jooksis autosse ja sõitis edasi.
4. Kui Muuk oli kontorisse naasnud, olid teised juba koju läinud. Ta parkis proua kolmanda korruse audiitori kohale ja sai selle eest sõimata. Siis pidi ta neli korrust allpoole jooksma, auto uuesti eemale parkima ja neli korrust üles tagasi jooksma. Arvestades sellega, et Muuk on täna ära söönud pool suitsujuustu suppi, kulus see work-out talle marjaks ära.
5. päev ei ole veel otsas.

Kartul ja hakkliha

Täna nägi Muuk unes igasuguseid terroreid. Kõigepealt oli ta kuskil kaheksakümnendate palees, mängis ABBA, laes oli disco ball ja tema kõrval lokkis hollandlane. Nad tantsisid. Muukil oli seljas beezh miniseelik ja jalas hõbedased tikk-kontsaga kingad. Peale suurepärast ABBAt läks Muuk perekonna sööklasse, kus pakuti kartulit hakklihakastmega plektis kausi seest. Muuk sõi. Terve suure portsjoni sõi ära. Viis minutit peale sööki hakkas ta suust ämblikke, tarakane, tõuke ja muid "meeldivaid" elukaid välja tulema. Nad muudkui tulid ja tulid ja Muuk öökis ja öökis. Lõpuks öökis ta kartulid hakklihaga enda seest välja. Öök elas roomajatest. Muuk võttis põrandaharja, kraapis jäänused kokku ja viskas prügikasti. Siis lõppes uni. Muuk tõusis üles ja läks vastikusvärinatega kuuma dushi alla. Jälk värk.

Täna öösel me ei roki!

Täna on olnud üks ajalooliselt ebameeldiv päev Muuki elus. Vaja langetada otsuseid, mis tunduvad, et on kuidagi nihkes, vaja on tegutseda ja teha ja kirjutada mitmesuguseid pöördumisi erinevate isikute poole, vaja, vaja, vaja, vaja... valitseb hingeline asümeetria reaalsusega, valitseb emotsionaalne paanika ja muidu kehv meeleolu. Muuk täna ei roki!
Võibolla oleks õige hetk üles loetleda need "asjad", mis Muukile ei meeldi.
Niisiis, alustagem algusest:
1. munahais korteris: viimasel ajal on Muuk avastanud, et tema kodus on mingisugune kurjakuulutav lehk. Tuuslam arvas, et torudesse tuleb muskel lasta. Siis läheb lehk ära. Muuki meeleolu pilvines selle peale, et ilmselt miski "meeldiv" mädaneb kuskil, kus ei tohiks midagi mädaneda. Puumajas ei ole need uudised tavaliselt head. Muidugi variant on ka see, et alumise korruse Riina on väga ebakorrapäraseks oma koristustöödega muutunud ja hais levib alt üles koos sooja õhu tsirkulatsiooniga. Või siis hais tuleb sisse kuskilt Kopli kasside paarituskohast. Õõõõ! Igatahes, Muuk peab selle probleemiga tegelema, sest igasuguseid haisud Muukile ei meeldi!
2. karamellikommid. Ei ole see inimene siin maailmamunal leiutanud midagi hullemat. Neid ei ole ju võimalik süüa. Sulatatud suhkur! Hammaste mõrv. Läila ja magus.
3. kõik, mis hallitab, peale hallitusjuustu.
4. kõik, kellel on kitiinkest.
5. korralagedus.
6. vanaks läinud kohv, kibe kohv, liiga rammusa koorega kohv, Milla piimaga kohv, Milla piim ise täies koosseisus, soolased corn-flakesid, pekitükkidega supid ja kõik muud söögid, millel on pekitükid sees, hapukapsasupp (õõõõõõ!), earl gray tee, praetud kartulid ja muud toiduained, mis tilguvad rasvast.
7. rumalus, väiklus, lugupidamatus, hoolimatus, pinnapealsus.
8. apaatia!
9. mökundus!
10. olukord, et kontsaplekid kuluvad peale üht kandmiskorda ära! ja seda veel saabaste puhul, mis maksid 2000 krooni!
11. poliitreklaam, mille eesmärk on välja tuua, kui ebaõnnestunud on omadega konkureeriv või konkureerivad erakonnad
12. situatsioonid, mil inimesed lihtsalt eksisteerivad ja tegelikult ei näita välja, kui palju nad teineteisest hoolivad ehk iseenesestmõistetavus.
13. halb sisustus.
14. maistelagedus.
15. külm.
16. soolased joogid.
17. suitsuhais riiete ja juuste küljes! Seda juhtub, kui külastada mõnda meelelahutusasutust.
18. pikad küüned iseenda küljes.
19. katkised asjad.
20. mõttetu olesklemine.
21. liiga reeglipärane elu ja ette ennustatavus.
22. hiina nuuldi supp kookosepiima ja teriaki kastmega (see oli lihtsalt liiga rammus, et see oleks alla läinud... niisugune ümmargune, raske neelata).
23. ... jah, eks ikka ole niisuguseid "asju", mille vastu võidelda :). Ja tegelikult on tore, et päike on taas kõrgelt paistma hakanud. Ja ilmselt läheb kõik ikkagi nii nagu ta peab minema. Otsusta või ära otsusta. Kuidagimoodi see tee ja see märk langetub.
Ilmselt tuleb ametlikult välja kuulutada selle üsna sügavaks Muuki personaal-filosoofilis-psühholoogilis-analüüsiks välja kujunenud jutu lõpp.
Magamamineku aeg sisse kantud logiraamatusse kell 0:17.

Seal suusatati ja joodi piima

SoBigZooNutria vs Ebahea broneering

Scrabble on üks imeline mäng. Muuk ja Tuuslam tapsid oma pühapäevast õhtut leksikaalse ajutormiga kella kahekümne kolmest kuni kella null null null nullini, umbes. Sai kokku igasuguseid põnevaid sõnu, nagu:
1. SoBigZooNutria
2. OneTapCanalNet
3. GayNetCreepOrgy
4. JobRivalIdGyms

Inglise keel on nii rikas keel, eksole.
Ja esmaspäeva hommikuti on kuidagi eriti kassipoeg olla. Olla voodis, tekkide vahel, kaisus, linade taga, pool silma lahti, pool kinni, magus, magus, magus.... Muuk lamas niimoodi ca kakskümmend minutit. Tõusis siis üles, tuikus. Läks vannituppa. Vannitoas oli mitmeid toredaid objekte, nagu Oral B hambahari tundlikele igemetele, läbipaistva varrega, Day Break Rituals hambapasta, sügavpuhastav ja valgendav, Zewa soft veetsepaber, üks punane rätik, Gingeng Mint shampoon ja palsam, igasuguseid erinevaid pudeleid, hugo bossi dushigeel, kaks shvammpi.... kahhelplaadid, mille all paiknes kunagi üsna metsik auk, mille sisse Tuuslam tonn kergkruusa pani enne Londonisse minekut. Ja siis on kardina taga seina peal Muuki huulte jäljend. See on sinna sisse sööbinud sellest ajast, kui Muuk kõriga kodus istus ja üks öö valuvaigistute mõjul mõistuse kaotas ning vannitoa seinad punase huulepulgaga üle suudles. Muukil on soojad tunded oma vannitoa suhtes.
Kell 825 sõi Muuk ära Selveri Cream Brulee magustoidu hommikusöögiks. Muuk arvab, et see on väga hea magustoit. Siis mõtles ta tükk aega, mismoodi täna välja näha, kas vähem imelik või rohkem imelik. Vähem imelik tähendas kõrge kontsaga saapaid ja päeva lõpuks tundetuks kõnnitud jalgu; rohkem imelik tähendas mustast nahast ketse ja mugavust. Muuk otsustas seekord mugavuse kasuks. Nii, et täna on ketside ja lipsu päev ;).
Kell 856 oli Muuk tööl. Väga tubli! Õigel ajal, traksis, vormis.
Broneeris koosolekud.
Sai teada, et persoonid täna haiged.
Ebahea.
Homme uuesti. Ehk paremini kui täna.

Ülerippumine

Kiire arvutuse tulemusena võib tõendada seda, et Tartu linnas on rohkem mõnusaid toitumiskohti kui Tallinnas. Muidugi variant on ka see, et see võib lihtsalt nii tunduda... Siiski, loetelu niisugune:
1. Pierre
2. Suudlevad tudengid
3. Wilde
4. Trüffel
5. Ülikooli kohvik
6. Shakespeare
7. Maailm
Rohkem praegu mõttesse ei tule. Muuk on pisut räsitud veinikogusest, mida ta alates neljapäevasest päevast tarbinud on. Parim veinikogemus Tartus oli Suudlevate tudengite roosa majavein (Spier). Ei maiste kui kvaliteetvein, sama mõnus ja mahe, uskumatult "libeda minekuga" jook. Ja Shakespeare`i kohta lausub tänasel pühapäevasel päeval Muuk niimoodi, et iga salat ei ole supp! Ja iga wrap ei ole klimp koorelurri sees! Shakespeare nimelt liialdab oma kastmetega, tõesti salatid ujuvad ja wrapid ujuvad ja rohkem ei ole Muuk julgenud tellida. Üldiselt on Shakespeare siiski Tartu üks respektaablemaid kohti. Ilmselt Muuk kannatab täna lihtsalt kolme päeva "ülerippumise" all.
Ja munade count on järgmine: ÜKS kuldmuna kukkus ka meie hoovi. Lugupeetud kunstnik Jänes oli selle igati ära teeninud ja palju õnne talle meie kõiki poolt!

Muuk hängib keskustes ja moraliseerib

Eile käis Muuk kümnes kingapoes. Kõigepealt külastas ta Kristiine keskust. Nimetatud pood positsioneerib ennast kui Eesti rahva moemeka. Siiski, see ei saa ju kunagi nii olla. Kristiine keskus ei ole moemeka. See on väga hea asukoha ja tasuta parkimisega Tallinna mõistes suur kaubanduskeskus, kust saab paaril juhul osta hea raha eest mõned riided ja kui õnnestub, siis ka mõned saapad. Moemekast on asi kaugel. Eriti veel arvestades seda, et keset keskust on rajatud Scotland Yard. Muuki arvates on ebaintelligentne niisugusesse asukohta rajada pubi ja kuidagi imelik on seal ka söömas käia. "Väljas söömine" olgu selebratsioon omaette. See on toiming, mille eest makstakse arvestavas koguses raha, seega toiming ise peab olema mugav, privaatne, söök peab maitsema ja teenindus võiks olla kui mitte kiire, siis vähemalt sõbralik. Kuidas saaks niisugust toimingut korraldada keset Kristiine keskust, kõikide närviliste shoppajate keskel? Kujuatage ette: te istute ja hakkate kartulipüreesuppi sööma ja teist tuiskavad mööda sajad naisterahvad ja meesterahvad, kes on endale ostnud täiesti tarbetus koguses igasuguseid vidinaid... roosad kotid, punased kotid, suured valget kotid, rohelise triibuga söögikotid, karjuvad lapsed, sallid, mütsid ja rasked kasukad, palavus, ärevus, koduigatsus ... ja kogu selle tohuvapohu keskel istute teie ja sööte kartulipüreesuppi. Muuk ei eita, et ta tõepoolest ON seal einestanud. Aga see ei ole olnud meeldiv kogemus just nendesamade näitajate tõttu. Igatahes, Kristiine ei ole moemeka ja talv ei sure Kristiines ja stiliste ei ole Muuk seal kunagi näinud. Ta käis eile ka Trendmessi saapapoes, mis Kristiines on, aga ei leidnud sealt seda, mida otsis.
Järgmine koht, kuhu Muuk suundus oli Viru Keskus. Muuk HÄNGIS Viru keskuses järjekordse sotsiaalse eksperimendi raames. Tutvus noortega, vaatas kuivõrd erinevad on noored täna ja siis kui Muuk ise kuueteist-seitsmeteistaastane oli. Tuleb tunnistada: Muuk oli globaalses mõistes ikkagi suhteliselt süütu. Ta isegi ei olnud siis tilkagi alkoholi joonud, võibolla lonksuke shampust kellegi tädi sünnipäeval ja sellega pidu piirdus. Muuk ei teadnud midagi keskustest ja rahast ja moest ja Miss Sixty kaubamärgist. Tal oli küll siis oma boifraand olemas ja seksist teadis ta ka siis, juba ehk oli isegi proovinud, aga ainult natuke... eksole. Nüüd on noored eneseteadlikud, neil on oma eelarve, kas kuupõhine eelarve või nädalapõhine eelarve. Nad majandavad ennast, arvutavad oma sissetulekuid ja väljaminekuid, arvutavad, millal nad saavad endale Replay blue jeans´id osta ja millal nad saavad Mari-Leeni kontserdile minna. Nad on vabad, meeletud ja positiivsed. Elu on alles ees ja elu on nende enda dikteerida. Õppida ei taha, sest see on pingutus ja stress. Eksamid on pahad ja õppejõud nõmedad. Noored tahavad kangesti pürgida täiskasvanute maailma, aga nad ei taha kanda sellega kaasnevaid kohustusi nagu liising ja kodulaen ja töökoht ja remont ja sugulaste sünnipäevad. Niimoodi Muuk istuski oma pingil, Viru keskuses, luristas jäätisekokteili ja vaatas inimesi. Muuk arvab, et kunagi saavad nendest noortest väga andekad tööinimesed, kes Eesti Vabariigi majandust kõvasti edasi arendavad, kes on sallivamad rassi, elukäigu, omandite, poliitiliste vaadete, seksuaalse orientatsiooni ja muude sotsiaalsete nätajate suhtes, vabad, positiivsed, vähem stressis ja lihtsalt toredad. Saapapoes käis Muuk ka. ABC kingas, NS kingas, Kaubamajas, Trendmessis - saapaid ei olnud. Vahepeal hakkas Muukil oma ajast kahju. Ta oli kahe keskuse peale kulutanud juba tund aega väärtuslikke minuteid oma kallihinnalisest elust. Aga saapaid endiselt ei olnud. Viimane võimalus: Rocca Al Mare.
Kivi mere ääres on Muuki jaoks mitte ostukeskus vaid kinga- ja spordipood. Järelikult olid shansid kõrged. Käis Muuk läbi kõik jalanõudepoed,aga endiselt saapaid ei olnud. Sõitis siis eksalaatoriga üles teisele korrusele ja avastas, et tekkinud on uus pood ja uued saapad. Võttis sealt ühed, proovis jalga, ta peaagu suutis nendega käia (pornostaari kontsad) ja ostis need endale ära.
Aga üldiselt ei meeldi Muukile poes käia. See on kohutav ajaraiskamine. Siiski mõnikord lihtsalt peab. Üsna õudne on see, et perekonnad lähevad näiteks laupäeval oma vaba päeva veetma ostukeskusesse. Lapsed, naised, mehed kokku ja shoppama. Poolteisttundi shopatakse ja siis sööma, sinnasamasse otsukeskusesse. Kui söödud, siis uuesti shoppama. KOHUTAV! Selle asemel, et minna teatrisse, kinno, muuseumi, spordisaali, ujuma... kuhu iganes, valitakse Viru keskus ja minnakse sinna hängima. Paar nädalat tagasi kuulis Muuk niisugust juttu, et ühed Tshehhi filmirezhii noored tudengid tegid endale lõputööks projekti nimega: fantoomkeskus. Nad palkasid reklaamiagentuuri, et see teeks nende varsti avatavale hüperkeskusele reklaami, rääkisid pressiga, tekitasid metsiku kõlaka + kampaania, et varsti avatakse teie uus unelm - kõige suurem otsukeskus kogu Euroopas. Avamispäeval ehitati kesket põldu suur esikarkass, sellele visati peale suur lina, millel kirjas: keskus on avatud. Kokku tuli ca 2000 inimest, toimus pidulik lindi-läbi-lõikamine ja inimesed hakkasid "keskuse" suunas kõndima. Karkass seisis eemal, nii et kõndida tuli kokku ikka ca 20 minutit. Kaks minutit kõnniti, kolmandal läks kõnd aina kiiremaks, neljandal veel kiiremaks, siis hakkasid esimesed pensionärid jooksma, sest esimestele oli mõeldud sooduspakkumisi teha. Lõpuks jooksis kogu rahvas.... Ja kujutage ette nende inimeste nägusid, kui nad kohale jõudsid ja tegelikult oli tegemist sotsiaalse eksperimendiga: keskust ei olnud, sooduspakkumisi ei olnud, kõik oli olnud vaid üks suur pettus. Inimesed olid segaduses, mõned karjusid vihast, mõned lihtsalt lahkusid torisedes, vaid üks vanem meesterahvas lisas, et .... hmmm, et siis niisugune mõte... väärt mõte, õpetlik.
Jah, ostke vähem, elage rohkem. Ilmselt on see sõnum pisut konfliktne, ka Muuki tegutsemine läheb aeg-ajalt selle sõnumiga konflikti, aga siiski.... tasub meeles pidada, tasub mõelda teisiti, tasub minna rmk majadesse suvel ja tunnetada, kui vähe inimsel õnneks tegelikult vaja on ja mis on see, mis selleks tegelikult vaja on....
Muuk on täna moraliseeriv ja kesmisest kurjem. Muukil täna verbaalne ja leksikaalne pidamatus. Varsti hakkab ta pizzat sööma, et selle kalorid oma pornostaari kontsadega munakividel edasi-tagasi joostes maha kulutada.
Ja lõpetuseks väike fraseoloogiline laen frau Mari-Leenilt:
"Palju õnne mulle teie kõigi poolt auväärt naistepäeva puhul!" ;))))

Etude

I remember when I took pictures of you in London. We were sitting in a quiet little place, some Indian hot-shot diner near Trafalgar Square. The black men were serving us crispy bread, rise and meat with neat little napkins and red wine. The king of the rats we were. Like big white cats with soft suits sitting round purple posh pillows and drinking cream. This was an absolute murder in our wallets. But nevertheless, the wallet survived and the sun shines again.
I remember you were wearing something light blue that night. But I cannot bu sure, can I? In the backside of my memory I see some light shades of your blouse or sweater or something that you were wearing. Probably it was a blouse. You´re not realy a sweater person, at least then you weren´t. Maybe things have changed a bit. I was taking pictures of you with your camera and you were holding your arm under your chin. Posing and not posing at the same time. The black men approached asking if we needed anything. Of course we did! "Dessert!" the cats shouted. "Dessert, we need, sir!" And dessert they got. It was washed down with cream-liqueur on crushed ice. No smack, no heroine. The cats are no drug-addicts.
I remember it was after eleven when we left the building. We were walking round the back streets of London and discovered all the places that we did not know existed there. Small boutique shops with lavender dresses on sale, the dummys looking extra thin&pale, with hair coumbed back like a hot dyke would have in Soho night club. That kind of hair has never been really the thing`for us. Too masculine, some say. Too peculiar, odd in a way. The streets soon became calm, like in mid January. People gathering in their huge London lofts. Jude, Carrie-Ann, Annabelle, Cate, Pierce - whoever, whereever. People to meet, people to see. Light curtains everywhere, flowers on the mantelpieces of their big little windows. It was cold, but not really. I had my male cat hat on and you were just shivering from something other then cold. We must have walked five miles that night. And when the night fell, we fell into a bed made on the floor of a building near Marble Arch. We didn`t take a bath that night. Only blankets, pillows and dreams about the Indian hot-shot gourmee diner near to Trafalgar Square.

Kõige suurem ime

Sa tulid mu juurde eile
Astusid pikast betoontrepist
Üles-üles-üles
Aste kadus talla all
Suss silus ennast kokku
Kandis kõrgemale
Lõpuks jõudsid laua juurde
Tuba oli tühi
Telefon oli täis
Lokk oli toru endale ligi võtnud
Ja rääkis-rääkis-rääkis
Vaatasid mulle küsivalt otsa
"Ütle mulle retsept?"
Lokk vangutas pead
Tegi suuri silmi
Telefon oli süüdi
Kõne-kõne-kõne
Viis minutit!
Lokk oli vaba
Ja koos vaadati
üht kõige suuremat
IME -
kahekümneneljaleheküljelist alkoholipudeli kaelarääkijat...

DSDD

Täna on harilikult hall ilm, Tallinna trademark näitab end taas. Siiski elu on täna ebaharilik. Muuk käis ülevaatusel. Ta võeti lahti nagu vana Opel, torgiti oradega, mõõdeti kui palju mootoris õli on, lasti piduritel kärssada. Ülevaatuse tulemused: sõidukõlbulik. ;)
Ja siis käis Muuk pastasalatit söömas: täna oli erakordselt hea chilli kaste, niisugune terav ja värske ja see voolas ühtlase joana Muuki tigukarbikujuliste makaronide peale ja käis neeludele. Muuk istus kohviku uksepoolses toolis ja orkis kanafileed salati seest endale kahvli otsa. Siis vibutas kahvliga ajalehe kohal ja pistis ebakorrapäraseid suutäisi endale huulte vahele. Lehes ei kirjutatud midagi tabavat. SSDD (same shit different day. See väljend on pärilt ühest filmist, vist oli Unenäopüüdja. Lühendit on lubatud kasutada SSDD vormis või DSSD vormis, tähendusega different shit same day või DSDD vormis tähendusega different shit different day). Põhimõtteliselt võib peale igasuguste abriviatsioonide edukat kasutuselevõttu üsna kiiresti igasuguste vestlustega hakkama saada. Kui keegi küsib, kuidas läheb, siis vastus olgu lühike: DSDD. Ja kõik saab selgeks ;). Tuuslam on Muuki käest viimasel ajal küsinud, et mille peale Muuk nii pingsalt koguaeg mõtleb. Ka niisuguses olukorras võib vastus olla lihtne ja lühike: things and stuff. Eksole. Eesti inimesed ei olegi suurt suure jutuga. Muukil esineb verbaalne pidamatus hooaegadega. Ilmselt esineb see kooskõlas kirjapidamatusega. Ja kirjapidamatuses ei saa Muuki viimasel ajal kindlalt süüdistada. Väga vagur on ta olnud. Väga vagur. Things and stuff - saate isegi aru.
Aga. Veel tänasest päevast peale tehnilist ülevaatust ja pastasalati kahvli-ork-orgiat. Kell 1513 avastas Muuk, et tal on vaja 1545 üks rull kaupa ühest linna otsast teise saada. Parasjagu kiireim tegutsemine oli kasutada suurt sinist ja gaasipedaali. Niisiis, sööstistki Muuk Pärnu maanteel 100 tunnikiirusega ja jõudis õigeks ajaks õiged asjad õigete inimesteni toimetada. Ja et väljuda veel rohkem oma tavarutiinidest külastas Muuk peale kiirsööstu Tallinna Bussijaama. Lihtsalt, sotsiaalse eksperimendi raames. Roosa maja nägi kaugelt üsna representatiivne välja. Luiguksed, piisavalt kulunud, aga siiski töökorras. Kassad, sildid, mõned valguskastid. PLASMATELER! Tegeleti "Rosalinda" vaatamisega. Õhus oli reisiärevust, ootusi, lootusi. Kes läks kooli, kes läks tööle, kes läks koju, kes läks külla. Kõik aina läksid kuskile. Kõigil oli oma missioon. Buss oli vahend missiooni täitmiseks. Bussijuhid olid tõsised inimesed. Nagu Isad. Lipsudega. Lapsed oli vaja bussi saada. Muuk ostis putkast Mulinaadi, 10.50 raha eest ja läks autosse tagasi. Üsna põnev. Ja Muuk ei ole lihtsalt hulluks läinud, et ta ilmaasjata oma päeva bussijaamas veedab. Sotsiaalsed eksperimendid on olulised. Olulised nii neile, kelle peale neid tehakse, kui sellele, kes neid teeb. Mitmepidine olulisus. Mõtted jätkuvad.
Ja neljapäeval on igaaastane ületarbimistsoodustavate inimeste pidulik kokkutulek Tartus. Ka Muuk võtab sellest osa. Näeb seal palju tuttavaid ja sööb klubis Tallinn hulganisti kartulisalatit viinamorsiga. Ja siis ilmselt teeb ta postitanstu, kulub keset põrandat pikali, murrab oma kontsad, kaotab ära mütsi ja jõuab õnnelikult Pepleri tänava hotellasse, kus hommikuni oma haavu lakub ja siis Shakespeare´i tööd tegema läheb. Mõni jäätisekokteil ja kõik on korras. Mõni kerge salat ja kõik laabub.
That`s the way things go.

Soe on hea

Täna, esimest korda sellel aastal, oli õhus tunda pisut kevadet. Muuk läks oma muinsuskaitse all olevast majast välja, veed voolasid, sinine auto ootas keset suuri lompe, linnud laulsid... Autosse istudes mõtles Muuk, et varsti on juba aprill ja siis on sünnipäev ja siis hakkab soojaks minema. Tore-tore, hea-hea. Soe on hea. Soe ilm on hea, soe kook on hea, soe iiri kohvi on hea, soe tekk on hea, soe viiner on hea, soe naeratus, kallistus, mõte, jalatald, kampsun, sall ja kinnas, supp, kartul ja kassipoeg... soe on hea.

Nikastus ja sniff

Sinisesse autosse istus täna hommikul kümme aastat kulunud nahkmantli ja suure läki-läkiga tegelane. Ta lähenes autole vasakut jalga tikk-sirgena järgi lükates. Avas ukse. Keeras seljaga ava suunas. Toetas kahe käega ukse raamidele ja asetas oma tagumiku auto istmele. Asetus toimus AEGLASELT. Seejärel võttis ta läki-läki peast, sest see oli kukkunud silmade piirile ja oli ees. Siis asetas ta vasaku käe vasaku jala põlveõndlasse. Tõstis jalga pisut. Kannatas. Hakkas paremat jalga eespool ja vasakut jalga hoides järgi lükkama. Minuti pärast sai ta mõlemad jalad autosse ja sõit võis alata...
Küsimus suurele ringile: kes oli tegelane läki-läkis?

***

Ja õige vastus on niisugune: tegelane läki-läkis oli meie Muuk. Muuk käis viis päeva lumelauda sõitmas ja nikastas vasaku põlve. Peale seda ei ole seks ja elu enam endine. Valus on. Väga valus on.

Aga põhimõtteliselt oli laua seljas tore. Ja mäed olid toredad ja mustad. Ja Muuk nautis kiirust, adrenaliini ja külma põhjatuult oma põletava näo vastas.

Sündmus. Eile enne magamaminekut ehk Sniff tegutseb jälle.
Voodi. Kahekohaline ja kahe tekiga. Muuk on magama tulnud. Tuuslam vedeleb niisama.
Tuuslam vaatab kahtlustava pilguga tekki ja nuusutab Muuki: "Muuk, kas sniff on voodisse tulnud?"
Muuk: "Ei, sussid on voodi all mitte voodis."
Tuuslam hingab kergendatult.
Öö.

Head isu!

Tere tulemast küüslaugu paradiisi! Ilmselt õhkab KÜÜSLAUKU! isegi erkaani taha. Muuk avastas ennast täna hommikul kibeda kurgu ja väsinud olemisega. Kraad tunnistas kolmkümmend seitse koma poolteist pügalat. Muuk torises ja oli kurb. Oli voodis. Teki all. Lamas. Magas. Nokkis nina. Tõusis püsti ja hakkas koristama. Pesi isegi põrandad puhtaks. Kloppis vaibad. Viis prügi välja. Ja ehmatas naabried enda mittekaubandusliku välimusega: Muukil olid jalas sinisetriibulised pidzhaama püksid, seljas kampsun ja nahktagi, peas läki-läki, enne talvesaapaid helendas vastu osa Muuki päevitamata jalast. Kolmanda korruse naaber tuli just trepist alla kui Muuk oma kahe suure prügikotiga ust kinni pani. Nad teretasid. Muuk vahtis trepikoja musta-valge ruudulist põrandat samal ajal. Pisut piinlik oli. Peale koristamist tuli Tuuslam puude ja söögiga. Muuk teki lõkke ja pani koogi ahju.
Kooki on niisugune (soovitan, muideks. Väga hea on).
Vaja läheb:
1. kaks pakki kodujuustu (niisugune 4% rasvasisaldusega võiks olla, muidu on liiga kuiv ja papi maitsega)
2. pisut hapukoort (pakk, ilmselt, vähem vist osta ei saa)
3. pakk riivitud juustu
4. kaks muna
5. kolm küüslaugu küünt (see on optsionaalne, sest kook kõlbab imehea ka ilma küüslauguta)
6. ca üheksa tomatit (tomat peab olema kõva!)
7. pakk lehttainast (NB: Vilma lehttainas on ennast korduvalt tõestanud. Pagaripoiste oma kindlasti ei soovita, sest viimane kord kui Muuk sellega midagi teha üritas ei tulnud ta selle paberi küljest muud moodi lahti kui küüntega kraapides, mille tulemusena läks ca 9/10 taignast raisku ja Muuk oli püha viha täis)
8. värsket basiilikut, soola, pipart

Teha tuleb:
Muuk võtab kõigepealt ahjuplaadi ette. Paneb sellele küpsetuspaberi ja selle peale taigna ühtlase õhukese kihina. Siis võtab ta ühe anuma, mille sisse kallab mõlemad kodujuustud, kogu riivjuustu, kaks muna ja silma järgi hapukoort. Seejärel segab Muuk selle posu ära. Maitsestab soolaga. Riivib sisse küüslaugu ja raputab pisut pipart. Segab uuesti. Maitseb. OK.
Nüüd tuleb segu kallata plaadile taigna peale. Ja see seal ühtlaselt laiali ajada. Järgmine asi: tomat. See tuleb pesta ja lõigata umbes 1 cm paksud viilud. Viilud tuleb taigna peale laduda ja kui kogu plaat on kenasti punane, lisada viimaks basiilik, sool ja pipar. Niimoodi kook valmis saabki. Seejärel ahju. ca 50min. Mmmm :))).

Head isu!

Sussid

Täna oli nii ilus ilm. Muuk aina vaatas ületarbimisstoodustavamaja suurtest akendest välja ja IMESTAS ja IMETLES. Vaarikavärvides päike ja tööstusromantika: viis korstent, kahest läks suits täiesti sirge joana oranzi-, roosa-, sinisekirjusse taevasse tähti kirjutama. Külm on ka. Aga mitte hullupööra. Muuk on avastanud, et säärane element, nagu vest, on eriti tänuväärne. Tänu Tuuslami sinisele vestile,mille Muuk vargsi hommikul sisse vehkis, võis ta südamerahus oma kevadmantliga mööda linna patseerida. Külm ei hakanud. Absoluutselt ei hakanud.
Latt sai 31. Tegelane on üks ebatavalise ajukujuga noormees. Kolleeg ka, muuhulgas. Muuk viis ta sünnipäeva puhul lõunatama. Valiti niisugune koht nagu Poseidon. Asus see vene sugemetega kõrts sadamas. Muuk sõi lõhesalatit ja Latt võttis peenema liharoa, õllet ja suitsu. Mehed rääkisid poliitikast, elust enesest, suhetest, nagu Ladina-Ameerika seriaalis, pettumustes, autokraatiast, vestides (sest vest on tänase päeva teema) ja liblikatest (sest need olid Muuki seeliku peal). Pärast osteti Norde Centrumist kirsitort sisse ja viidi asutusse suurema seltskonna vahel jagamisele.
Õhtul enne ilusat külma ilma leidis aset insident.

Kell 23:23. Magamaminek. Tekk on üll. Muuk hingab rahulikult sisse ja välja, valmistub uneks. Ühtäkki hakkab üks kõrvalnähtus Muuki häirima.
Muuk nuusutab: sniff, sniffff, snif, snif-snif-snif. Nuusutab tekki. Nuusutab Tuuslamit. Nuusutab iseennast ja veel kord tekki.
Tuuslam mures: "Muuk, mis Sa teed?"
Muuk: "Tuuslam. Ma tunnen kahtlast lõhna!"
Tuuslam: "Mis, mis - mina haisen või?"
Muuk: "Vot, ma ei olegi aru saanud."
Muuk nuusutab veel kord Tuuslamit.
Tuuslam suurte silmadega: "Mis lõhn see niisugune on!?"
Muuk: "See on vana sussi lõhn."
Tuuslam veel suuremate silmadega: "Siis on need SINU SUSSID, mis haisevad!"
Muuk vaatab voodi kõrvale.
Seal lamavad SUSSID.
Külili.
Avad lahti.
Tegemist on poolde jalga ulatuvate seest karvaste keradega. Muuki lapsevanem kinkis need talle kuus kuud tagasi. Need on PALJU jalas olnud. Jalal on palav olnud. Nende sees palav olnud....
Muuk tõuseb püsti. Võtab sussid kätte. SNIFFFF.
Muuk lakooniliselt: "Jaajah. Need nad on."
Viib sussid suurde tuppa.

Imelikud asjad juhtuvad

Lumisel nädalavahel sai käidud Männiku karjääris jäist tuult trotsimas ja linoleumi kulutamas. Sellejärgi sai suundutud Nõmmele, kus linoleum karjade viisi lapsi maha niitis. Suurest niitmistööst väsinud Muuk, Tuuslam ja Vahter vajasid kehakinnitust ja selle nimel mingi kõigepealt Sõõrikukohvikusse. Koht oli igati tore ja hubane, ainult et asustustihedus võrdus millegagi ca 8,5 inimest ühel ruutmeetril. Ja kohvik ei olnud kahekordne. Muuk otsustas, et kuna tema on snoob ja vajab enda ümber vähemalt nii palju ruumi, et ta päris sedasama õhku sisse ei hingaks, mida teine inimene välja hingab, siis on tarvis ära minna. Vahter ja Tuuslam järgnesid talle. Oli lihtsalt mõttetu vaielda. Teele jäi mingisugune kahtlaste väärtustega insititutsioon "Mähkaja Russkaja Kuhnja". Nii. Põnev. Vitriinidel paistsid samovaarid. Avati uks. Lehk! Üheksakümnendate toolid, kollased metallist lauad, vanaks läinud kartulisalat ja pekiga singivõileivad, seljanka, pelmeenid ja kõige suurem pelmeed oli blondiin leti taga, kes Muuki peale käratas: "Noh, ei suuda välja mõelda, mida sa tahad, vä? Kõik võtab ju aega!" Täiesti uskumatu ülbus. Muuk oli väga kuri peale seda. Võttis selle kartulisalat ja singivõileiva, sõi nendest kummasti kolmveerand ja urises. Niisugune kogemus, siis. Ei soovita kellelgi sellesse lugupeetud organisatsiooni endal meelt kurjaks tegema minna.
Seoses erinevate kahtlaste organisatsioonidega tuli Muukil praegu meelde veel üks küsitav lugu, mis leidis aset veel sel ajal, kui Muuk mandlimees oli. Nimelt, olles juba pool aastat vaevelnud erinevate kurguhädade käes, sai Muuk oma sugulaselt, kelle nime ta hetkel ei maini Dr. Suidre telefoninumbri. Öeldi, et helistagu ma sinna ja sealt saab abi. Muuk siis helistas.
Telf: 6604531 (see on muideks täiesti relevantne number).
Mobiil kätte: piiks-piiks-piiks-piks-piks-piks-piiks.
Kutsub: tuuut-tuuuuut-tuuut.
Automaatvastaja: Dr. Suidre vastuvõtuks palume registreerida kolmapäeviti kell 1400 või neljapäeviti kell 1100.
Kõne lõpp.
Muuk on hämmingus. Helistab uuesti mainitud päevadel ja kellaaegadel. Kõne võetakse vastu. Küsimusi ei küsita. Imetohtriga on lepitud aeg teisipäeval kella 1600ks.
Aeg jõuab kätte. Muuk suundub kuskile Juhkentali tänava uude ehitisse, täpset aadressi ei mäleta. Tegemist uue mustadest plaatidest majaga. Isegi mööblit veetakse veel sisse. Siis oli suvi. Muuk oli mõnusalt lahtiselt riides, kurk oli haige ja meel oli väsinud kurguhaige olemast. Ta jõudis ukseni, millel olid erinevad helistamisnupud. Vajutas ühele neist, millel oli kirjas Dr. Suidre. Uks tehti lahti. Keegi ei küsinud midagi. Muuk leidis ennast pikast korralikust koridorist. Koridori lõpus oli uks. Uks ei olnud lukus. Muuk sisenes mingisugusesse ooteruumi, millel oli kuus ust. Esimene neist kirjutas: JUHATAJA. Teine Dr. Keegi, kolma Dr. Keegi Veel, neljas Dr. Suidre, viies: PROTSEDUURID. Kogu olemine oli kuidagi kummaline. Inimesed istusid oma kabinettides ja täitsid mingisuguseid pabereid. Keegi kellegagi ei konsulteerinud, kelleltki midagi ei küsitud, kaasa arvatud patsientidelt. Muuk ootas pingi peal. JUHATAJA sammus vahepeal ootesaalis. See oli ülikonnas härrasmees. Ta lihtsalt sammus ja vaatas, mida inimesed teevad. Ilmselt ei olnud tal midagi targemat teha. Tema uks oli alati lahti. Teisel sammumise ringil märkas ta Muuki. Küsis, et kuhu Muuk minna tahab. Muuk vastas, et tal appointment Dr. Suidre juurde. Juhataja vastas: selge. Ta kustub teid nimepidi, kui teie kord on. Seejärel Juhataja taas taandus oma kabinetti. Uks jäi endiselt lahti. Ta istus kahekohalise pingi taha nagu esimese klassi õpilane ja hakkas Postimeest lugema. Kõik oli kena ja puhas. Inimesi oli veel, kes uste taga ootasid. Enamik nendest olid vene rahvuses. Keegi ei rääkinud omavahel. Tegemist oli justkui püha vaikuse kambriga. Inimesed käisid ustest sisse. Eriti Dr. Suidre uksest oli sisse-minejaid. Protsess toimus pealtvaadates nii, et inimene siseneb Dr. Suidre kabinetti, võtab ukse ees ära jalanõud. Istub arsti eesolevale toolile. Talt ei küsita midagi. Arst võtab patsiendi käed oma kätte, vaatab talle keele alla. Ei lausu midagi. Hakkab oma pabereid täitma. Kirjutab A5 formaadis lehele ja lahkub sõnagi lausumata. Patsient paneb tuhvlid jalga ja sammub jooksujalu arstile järgi. Arst ees ja patsient järgi jõutakse Postimeest lugeva Juhatajani. Seal saab patsient Arsti käest valge hiina sildiga purgikese, Arst paneb selle lauale ja lahkub. Nüüd on Juhataja kord ametisse asuda.
Juhataja: "Sellest purgist kohvilusikaga pool lusikatäit korraga enne sööki."
Patsient: "Möhh."
Juhataja: "Vastuvõtt 90 krooni ja rohi 345 krooni."
Patsient: "Kas sularahas või võib ka kaardiga?"
Juhataja: "Võib ka kaardiga."
Makstud. Patsient lahkub.
Nüüd oli Muuki käes kord. Esimene kord. Jõuab Dr. Suidre ukseni, võtab ära kingad, astub sisse ja istub tooli peale. Dr. Suidre küsib (!): "Mis on mureks?".
Muuk: "Kurk on juba pool aastat haige, midagi ei aita."
Muukile vaadatakse keele alla, võetakse kätte tema käed.
Dr. Suidre: "Immuunsüsteem on väga nõrk."
Kirjutab A5 paberile ja lahkub. Muuk tormab järgi, üks king jalas ja teine poolenisti. Juhataja juures määratakse talle samasugune rohi, nagu eelmisele patsiendile ja maksma peab ka sama palju. Lähemal uurimisel selgub, et tegemist on mingisuguse hiina taimse rohuga. Jahvatatud taimed. Nendest tuli siis endale kuuma vedelikku teha. Muuk tegi kohusetundlikult. Dr. Suidre assistent lükkas Muukile enne jooksu pihku ka järgmise külatusaja. Järgmine külastusaeg tuli täpselt siis kätte, kui hiina rohi otsa hakkas saama. Muuk oli jälle Dr. Suidre ukse taga. Ootas. Sees temaga enam ei räägitud. Vaadati peale ja kirjutati A5 paberile järgmine kiri. Tormati välja, Muuk maksis 435 krooni ja läks järgmise hiina purgiga koju. Seekord oli terad. Kaheksa tera pidi koos veega ära sööma. Samuti mingisugused hiina taimed. Ja taas pisteti Muukile uus taaskohtumise lipik pihku. Ka seekord sattus kohtumine sinna aega, kui terad otsa hakkasid saama. Kolmandal kohtumisel sai Muuk uuesti taimse pulbri ja siis hakkas asi juba eriti kahtlaseks muutuma: kõikidele patsientidele kirjutatakse sama raha eest, samasugused rohud ja nende käest ei küsita, kas vahepeal on paremaks läinud, mingisuguseid analüüse ei tehta. Valitseb vaikus ja hiina terakesed. Siis läks aeg edasi ja Dr. Suidre ukse peale oli kirjutatud "puhkus 22. juuli kuni 25. august". Sellesse ajavahemikku enam uuesti kohtumisi ei sõlmitud. Muuk omast initsiatiivist enam ei helistanud ka. Ning septembris polnud helistamisel enam mõtet, sest Muukile pandi lõpuks diagnoos ja ta suundus munad-maha-operatsioonile.

Niisugune lugu. Väga kahtlane, ma leian. Muidugi ei taha seda äriühingut ka ilma asjata luubi alla seada, aga faktid on faktid. Imelik. Lihtsalt imelik.

**

Vahepeal tehtud internetiuuring avaldab Dr. Suidre kohta nii mõndagi positiivset, aga Muuk jääb endiselt kahtlevale positsioonile. Võibolla on Muuk tänamatu ja ei saa asjadest õigesti aru. Võibolla.

Inimene ja Loom - sümbioos? narkoos? interferents?

Külm, kirmendav külm. Koerade ulg. Kuupaiste. Kirmendavalt külm hall ja udune öö. Hingeldava inimese soe õhk vaakub auruna tänavale.
"Hhhh... hhhh"
"Hhhh... hhhh"
Käes on kass. Suurte, ebaloomulikult suurte silmadega kass. Kass, kes meenutab Kunstihoones nähtud optiliselt suurendatud silmadega hiina tüdrukut. Kass on sinakashall, paks ja pehme. Inimene on tahtnud kassi endale hoida ja kellelegi viia. Ta on haaranud kassil esimeste käppade alt ja hoiab looma kõrvasti enda vastus, et see ei rabeleks. Loom rabeleb ikka. Suur on püüe vabaduse poole. Loom kraabib küüntega Inimese kätt. Hammustab, niutsub ja kibeleb. Käed hakkavad punetama. Kipitust on tunda. Kipituse tunne läheb suuremaks ja suuremaks ja suuremaks. Kass läheb aina metsikumaks, vahusemaks oma püüdlustes inimese haardest vabaks saada. Inimene jookseb mööda halle öötänavaid kellegi suunas. Ta jookseb ja jookseb ja komistab ja pisaraid voolab, sest Loom kipitab käes. Keset tänavat on valge laualinaga kaetud laud. Inimene paneb looma sinna alla. Kass kaob valge laudlina sisse. Inimene poeb kassile järgi. Valge laudlina all on Kärberi tänava maksavorsti pood. Inimene ostab loomale maksavorsti. Loom sööb, aga ei lepi. Inimene kipitab.
"Miik-miik-miiiiikkk!!! Miik-miik-miiikkk!!!" röögib telefon voodi kõrval.
Kell on 700. Peab tõusma. Peab efektiivne-positiivne-ennast ületav-mõtlev-analüüsiv-müüv-tootev-multifunktsionaalne-lepitav-ärasööv ja sisseütlev olema. Vaja minna ületarbimistsoodustavasse asutusse, millel on suured klaasist aknad ja saepuruplaadiga kaetud seinad. Vaja vältida kantseliiti ja olla loov matemaatik. Vaja välja näha, naeratada ja narrida kojamehi. Kõike seda on Inimene tänase päeva jooksul juba teinud ja oma suureks mõnuks avastanud, et kell on 1134 ja positiivsusest nõretav paks nahk viib kilomeetreid kaugemale kui hall argipäev, pilved, vihm, külm ja udused klaasid.

Muuki teekond

Venemaa on muidugi ilmselge liialdus - käisin 8-aastaselt Leningradis jopet ostmas. Läksime loomulikult emme ja issi ja rongiga. Rong oli palav ja loksus. Teed pakuti. Linna jõudsime mingisugusel hommikutunnil. Oli külm ja paha. Ma ei mäleta, missugusel ajateljel see reis toimus, aga ilmselt oli tegemist ajaga alates novembrist kuni märtsini. Sadas lörtsi, puhus tuul, linna tänavad olid mudased, vastikud ja imbusid minu saapa sisse. Jube palju tuli kõndida mööda lõppematuid poode. Õiget jopet ei olnud. Kolm tundi peale otsingute algust ei tahtnudki laps-Muuk enam endale jopet. Kaks tundi peale jopeistu kadumise ametlikku dokumenteerimist viidi Muuk kuskile bazaari tagaruumi, kus helesinine roosa sisuga sulejope tütarlapsele selga aeti ja otsustati, et vohhh! krasiiiva!! Ja ära see õudus ostetigi, mis siis et Muuk oma uues kuues nagu michelin-man välja nägi. Muuk kandis oma joppi ustavalt järgmised kaks aastat, kuni Lapsevanem selle pesumasinasse pani ja kõik need kallihinnalised suled jope tagumistesse soppidesse läksid. Michelin-manist sai eriti suure tagumikuga michelin-grandma! Peale seda hakkas tärkama Muuki kriitikameel ja ta keeldus nii noores eas grandma olemast.
Aga jah - kõigest 9%. Kui kohutavalt vähe! Väga piinlik. Muuk on näinud vaid 9% sellest, mida sellel maailmal pakkuda on. Tuleb ennast parandada. Tuleb ennast kiiremas korras parandada.

Candycount

Peaks mainima, et põrandasoojendus on ikkagi üks eriti tänuväärne toode. Situatsioon oli niisugune: Muuk tuli väljast külma käest, jalas suurte aukudega sukad ja pruunid seemisnahast saapad, sadas vihma ja puhust tuult, oli muidu ebameeldivalt eestilik ilm ja muidugi kogu see ilmaline ebameeldivus ronis mööda Muuki sääri üles ja alla, mööda varbaid ja jalalabasid, mööda käsi, millel ei olnud kindaid, mööda nägu ja mööda vasakut kõrva, mille peal ei olnud seekord juukseid. Tuppa astudes tundis ta jaanuari kuu tuule lõhna, põsed õhetasid ja kannikatest hõõgus külma. Ta võttis jalast pruunid seemisnahksed ilma soojenduseta saapad, võttis jalast lambavillased sokid ja aukudega sukad, varbad olid valkjas-roosad ja õhkasid külma nagu äsja külmkapist võetud värske kurk. Tats-tast astus Muuk laudispõranda peal. Tats-tats. Seelik oli veel seljas. Särk ka. Ta tegi vannitoa ukse lahti... Suur varvas poetus esimesena soojale kahhelplaadile, siis ülejäänud varbad, siis jalatald. Seejärel vasak jalg. Kahhelplaadid oli mõnusalt soojad, nagu liiv päikese käes, nagu suvine veranda põrand lõõksaval pärastlõunal. Muuk naeratas. Nii vähe ongi üheks naeratuseks vaja: tükike sooja külmal päeval.
Tahaks tega igasuguseid pilte. Tahaks pildistada Tuuslami keha vee all, seda kuidas basseini valgustus tema kehal murdub tuhandeks erinevaks killuks, seda kuidas inimese keha moondub ja väändub vee tihenduses, seda kuidas värvid muutuvad akvamariiniks ja ebamaiseks ja üllatuslikuks. Tahaks pildistada Ooperifantoomi pikki musti juukseid valgel foonil, pildistaks teda selja tagant, seistes, võibolla isegi alasti, mängiks valguse ja tuulega, leiutaks erinevaid nurki, laseks tal käed neljakümneviie kraadise nurga alla tõsta, foon oleks üdini valge ja tema oleks üdini Inimene. Lavastaks post-renessansliku stseeni: leedid, härrad üheskoos; pits, suured kleidid, parukad ja meik. Lavastaks stseeni, mis sarnaneks "In a sweet harmony" lauluvideole. Inimesed, palju erinevaid inimesi, istuvad, roosad, valge põranda peal, pilk alla suunatud. Valge-roosa-harmoonia-inimesed. Ja muidugi täiesti omaette kategooria on Brasiilia, India, Itaalia, Egiptus, igasugused uued põnevad riigid, inimesed, komber, ELU, mis on teistsugune ja põnev ja mida saab sadat erinevat moodi realistlikuna paista lasta.
Tänane päev läheb ajalukku muuhulgas ka sellega, et sai vaadatud kahte filmi. Esimene neist: "Thank you for smoking" ja teine neist "Children of men". Suitsetamise lugu oli tore, isegi igas mõttes tore. See oli lugu sellest, kuidas igal inimesel on oma unikaalne anne. Inimeselaste lugu oli aga igas mõttes depressiivne ühe ülimuslikult ilusa püandiga: inimese sünni ime ületab absoluutselt kõik - viha, sõja, kaose, kaotused, haigused, lootusetuse...
Muuki parema käe juures on Lapsevanemalt süldikausina saadud kaheksakümnendate alguse kristallvaas, mis on aastavahetuse süldist eemaldatud ning kuhu on sellesama süldi asemele pandud värvilised M&M kommid. Hetkel on candycount 7,5 kommi. Muuk ei jätka samas tempos. Läheb võtab hoopis külmkapist ühe sentimeetrise viilu Doktorivorsti, sest vorst on au sees ja positiivseid traditsioone nagu kurva päeva shampus ja pühapäevaselt kella üheksane Doktorivorsti viil tuleb elus hoida.